Rakkude vahel on suured rakuvaheruumid ja rakkudes on kloroplaste, kuid vähem. Kobekoe rakkude ülesandeks on vee aurumine ehk transpiratsioon ja gaasivahetus. 5. (1) Valgus-ja varjulehe ehituse erinevus Lehe ehitus sõltub olulisel määral ka kasvutingimustest. Isegi ühe ja sama isendi täiskasvanud lehed võivad olla erineva ehitusega. Puude võra välimised, nn. valguslehed on hästi arenenud sammaskoega, nende epidermirakud on paksema kestaga ning õhulõhesid on neil pinnaühiku kohta rohkem kui võra sees, halbades valgustingimustes kasvavatel varjulehtedel. Viimastel võib sammaskude olla ühekihiline või üldse puududa, tugikude on vähearenenud, epiderm õhem ning sisaldab kloroplaste. 1. (2) Kaheli õiekate koosneb tupp- ja kroonlehtedest. 2. (2) Joonistake kahelisulgjas liitleht 3. (2) Mille poolest erineb ühe idulehelise ja kaheidulehelise rohttaime varre siseehitus?
5.1. Mesofüütse lehe ehitus 5.1.1. Epiderm Lehelaba on kaetud elusatest rakkudest koosneva primaarse kattekoe -- epidermiga. Sõltuvalt asukohast eristatakse alumist (abaksiaalne ehk dorsaalne) ning ülemist (adaksiaalne ehk ventraalne) epidermi. Enamikul liikidest jääb epiderm ühekihiliseks, kuid esineb ka kahe-, kolme- ja enamakihilist epidermi. Epidermi lahutamatuks komponendiks on karvad (trihhoomid) ja õhulõhed, neil peatume allpool pikemalt. Epidermirakud on enamasti lamedad, paksenenud väliskestaga. Kiiresti kasvavate taimeorganite epidermirakud on pikad ja kitsad, mõnedel muutlikes niiskustingimustes elavatel liikidel aga sopilised. Enamasti jäävad epidermirakkude kestad tselluloosseteks ja rakud ise läbipaistvateks, kuid näiteks kõrrelistel (Poaceae), lõikheinalistel (Cyperaceae) ja osjadel (Equisetum) võivad rakukestad ränistuda. Välimisse rakukesta võib koguneda kaltsiumoksalaadi kristalle (draakonipuu -- Dracaena draco)
neid on palju, vaata sibula antud lehelt Lihtleht leht on võrsel üksikult. Roodumine sõrm, sulg, lehvik ja rõõproodumine. Lehetipp terav, teritunud, tömp, ogatipp, pügaldunud ja ümar. Lehe serv saagjas, kahelisaagjas, hambuline, täkiline, kaarhambuline, loogeline Lehe alus südajas, kiiljas Vahelduv leheseis Vastak leheseis Männaseline leheseis Valgusleht - on hästi arenenud sammaskoega, nende epidermirakud on paksema kestaga ning õhulõhesid on neil pinnaühiku kohta rohkem kui võra sees. Varjulehtedel võib sammaskude olla ühekihiline või üldse puududa, tugikude on vähearenenud, epiderm õhem ning sisaldab kloroplaste. Kserofüütne leht (kuivustaimede) ehituslikud ja talitluslikud kohastumused võimaldavad neil aktiivsel elujärgul pikka aega taluda õhu ja mulla kuivust. Kserofüütide lehed on sageli pealt kurrulised, kaetud epidermi ja paksu kutiikulaga, viimast võib katta vahakiht.
õhulõhed Enamasti jäävad epidermirakkude kestad tselluloosseteks ja rakud ise läbipaistvateks. *Kloroplastid esinevad sõnajalgtaimede ja mõnede varjuliste kasvukohtade õistaimede epidermis ning enamusel taimedest õhulõhede sulgrakkudes. Viimastes võib leida ka värvituid ümaraid leukoplaste. *Epidermirakud eritavad väljapoole vaha ning kutiini - moodustub värvitu kile, kutiikula (cuticula). Kui vaha koguneb kutiikula pinnale (epikutikulaarne vaha), räägitakse vahakihist. Enamasti on see sinakashall kirme, nagu näiteks aednelgi (Dianthus caryophyllus) ja kapsa (Brassica oleracea) lehtedel. Mõnel taimel võib vahakiht olla õige paks, näiteks andi vahapalmil (Ceroxylon andicola) tüsedusega kuni 5 mm. *Epidermist võivad välja ulatuda väga mitmesuguse kuju ja suurusega, ühe- või
hüdrofüütidel) või paikneda epidermist sügavamal, süvendis (kserofüütidel). juhtkimp - Lehe juhtkimbud on enamasti kinnised (kambium esineb lühiajaliselt vaid arenevates lehtedes), harvem avatud (mõnedel igihaljastel taimedel, kuid kambium töötab neil nõrgalt ning sekundaarseid elemente juhtkimbus peaaegu ei ole). Valgus- ja varjuleht - valguslehed on hästi arenenud sammaskoega, nende epidermirakud on paksema kestaga ning õhulõhesid on neil pinnaühiku kohta rohkem kui võra sees, halbades valgustingimustes kasvavatel varjulehtedel. Viimastel võib sammaskude olla ühekihiline või üldse puududa, tugikude on vähearenenud, epiderm õhem ning sisaldab kloroplaste. Lehtede varisemine - on taime bioloogiline kaitse vee aurustumise eest füüsilise (suvel) või füsioloogilise (talvel) kuivuse eest. Koos lehtedega vabaneb taim ka kogunenud eritusainetest (sealhulgas mürkidest)
annaabi.ee 
