maha.Vara-Eotseeni lõpus, imetajad mitmekesistusid, ilmusid nahkhiired ja suured vaalad. Paleotseeni imetajate hulgas oli säilunud ka Kriidi ajastu gruppe nagu kukrulised, hulgiköbrulised ehk multituberkulaadid ja putuktoidulised imetajad. Osa Paleotseeni imetajatest on uurijate poolt määrati primaatideks, s.o. seltsi, kuhu kuulub ka kaasaegne inimene. Kuigi need väikesed loomad erinesid nad ahvidest kui ka inimestest mitmes suhtes, ronisid nad vara-eotseenis mööda puid haarates taga- ja esijäsemetega, mis meenutavad meile meie endi käsi ja jalgu. Kesk-Paleotseenist on teada esimene tõeline imetajast kiskja. Paleotseeni lõpus arenes välja varajane hobuste sugukond, kes ei olnud suuremad kui väikesed koerad. Ajajärgu lõpus ilmusid ka lehmasuurused taimetoidulised imetajad. Eotseeni ajastikul toimus jätkuvalt imetajate mitmekesistumine. Imetajate sugukondade hulk kahekordistus peaaegu 100ni, lähenedes sellega tänapäevasele hulgale
Erinevad hobused võib rühmitada suurtesse perekondadesse, kuhu kuulub palju tõuge. Suurem osa neist tõugudest on saadud sajanditepikkuste tõuaretuse tulemusena, kuid on ka looduslikus keskkonnas elavaid poolmetsikuid tõuge. Üldiselt eristatakse seitset suuremat hobuste rühma: araabia tõuhobused, täisverelised, soojaverelised, traavlid, külmaverelised ja ponid. Hobuste varaseim eellane oli eohippus ehk eotseeni hobune, kes elas eotseenis Põhja-Ameerikas umbes 54 miljonit aastat tagasi. Eohippus oli väheldase koera suurune. Tema lähim sugulane oli umbes sama suur hürakoteerium, kes asustas põhjapoolkera, sealhulgas ka Lääne-Euroopa soi- seid metsi. Nii eohippusel kui hürakoteeriumil oli eesjalgadel 4 ja tagajalgadel 3 varvast. Nad sõid peamiselt puude-põõsaste lehti ja võrseid. Järk-järgult, miljonite aastate jooksul muutusid
Tüvirühm kahepaiksed (esimesed neljajalgsed). Keskaegkonna algul hakkas nende asemel kiiresti lahknema ja maismaad valitsema neljajalgsete uus tase – amnioodid (Amniota), täpsemalt nonde tüvirühm roomajad (Reptilia). Imetajad (Mammalia) on samuti monofüleetiline rühm (klass) nagu linnudki, aga nad lahknesid roomajate tüvirühmast palju varem kui linnud. Emakookseid (Placentalia ehk Eutheria) lahknesid paljudeks seltsideks juba Uusaegkonna alguses, hiilgeaeg oli eotseenis. Osa seltse on hiljem välja surnud. Tüvirühmaks on varem peetud putuktoidulisi (Insectivora) – aga see on pigem eluvorm kui klaad. Tänapäevani on säilinud kroonirühm „paljad kahepaiksed“ (Lissamphibia) – konnalised (Anura), sabakonnalised (Urodela) ja siugkonnalised (Gymnophiona) –, mis on tekkinud palju hiljem, alles Keskaegkonnas. Neil pole rüüd. 122. Kahepaiksete ( Amphibia ) ja amniootide ( Amniota ) põhiline erinevus, ja milleks see?
tenrekid, torukoonulised ja toruhambulised? Mis andmete alusel selline ühendus on leitud? Nad kõik kuuluvad pärisimetajate suurüksusesse, mis on kokku pandud molekulaarandmete põhjal 2001. aastal. 17. Milliseid ühiseid jooni võib leida imetajaliikide tekkedünaamikas Kainosoikumis? Kainosoikumi alguses valitsesid kabjalised, aga Oligotseenist alates suurenes hulgaliselt erinevate sõraliste hulk. Kui Eotseenis-Oligotseenis oli kabjaliste mitmekesisus suhteliselt suur, siis tänapäeval on järel hobused, taapirid ja ninasarvikud. See-eest sõraliste suund alles sai hoo sisse Oligitseenis. Märgatava eelise on sõralistele andnud efektiivne seedesüsteem ja mäletsemisvõime (eeskätt veistel, hirvedel ja kaamelitel). Kainosoikumi päris alguses Paleotseenis uusi imetajate rühmi pole palju. Seevastu aga Eotseeni alguses, on teada fossiile enamikest tänapäeval eksisteerivatest imetajaseltsidest.
kerkisid aga kauaks ajaks esikohale hoopiski dinosaurused. Selle ajastu fossiilide statistika paraku ei toeta ideed, et oleks olnud tegu konkurentsiga - imetajalaadsed roomajad ei surutud kokku dinosauruste arvel, vaid olid (püsisid) kitsa rühmana juba enne dinosauruste kiiret laienemist (joonis). Tuleb lisada, et empiiriline andmestik ei ole siiski piisav lõplike järelduste tegemiseks. Teine tuntud küsimus on kabjaliste suhteline taandareng sõraliste ees kainozoikumis. Eotseenis (54 - 37 MAT) oli nagu kabjalisi enam liike, kuid nüüd on sõralisi märksa enam. Viidatakse hammastele ja mäletsemisele, kui parema kohanemise tunnustele. Kuid, nagu märgib enamus uurijatest, ei ole siiski ilmne, et üks oleks teise aktiivselt (konkurentselt) välja tõrjunud (joonis). Eraldi näide oleks brahhiopoodid ja bivalviad (joonis). Kui analüüsida üht elu jaoks kriitilist perioodi - paleozoikumi lõpu masshävingu eelset ja järgset ajastut, siis näeme, et bivalviad
annaabi.ee 
