selgeltnägijaid või kummardada ainult asju ja ilu, siis me laseme teha enda eest valikuid valedel alustel. Mina usun, et saan oma saatust ise kujundada tehes õigeid ja kaalutletud valikuid. Oluline on mõelda positiivselt ja uskuda, et olen kõigeks suuteline. Tänapäeva inimesel on võimalus valida paljude jumalate vahel. See üleloomulik jõud mõjutab meie mõtteid ja tegusid. Valides endale vale jumala võime kujuneda küünilisteks ja lühinägelikeks inimesteks, kes usuvad teiste ennustustesse, asjadesse, ilusse. Usk millessegi on iga inimese õigus, kui see muudab meid paremaks, õnnelikumaks ja tervemaks. Seepärast tasub uskuda iseendasse, sest ainult meie ise saame oma elu muuta oma mõtete ja valikutega õnnelikuks.
Armumine Oneginisse toimub romaani skeemi järgi, (armub kõige erinevamasse teistest meestest, o- erineb teistest) Onegin käitub nagu korralik inimimene ikka, teeb et ta ei märka midagi. Ta ei ole deemon, ega ka ingel mitte. Ta on mees, kes pole Tatjanasse armunud ( traditsioonilise romaani skeem ei pea paika) Tatjana on alguses romantiline, unistav. Hea haridusega - tunneb keeli (prantsuse, inglise) Tal on rahvalähedus, (side Vene rahvaluulega, kommete ja uskumistega. Naiivne usk ennustustesse, uskumitesse) . Mingi hetk, kaotab ta huvi Lääne-Euroopa kirjanduse vastu. Tähtsaks muutub kõrge moraalne nõudlikkus. Lõpus Tatjana elustiil muutub, kuid iseloom ja tunded mitte. Nüüd käitub ta nagu reaalses elus, mitte nagu vanasti ta oleks käitunud, nüüd on tähtsaim mõistuse hääl, mitte südame hääl. Siis kui Onegin teda uuesti näeb saab ta aru, et armastab teda. Sama juhtub ka Tatjanaga, aga kuna ta on kõlbeline naine, keeldub ta armastusest
nägema, kuid umbes poole peal, kui hakkasin asjadest aru saama, hakkas see mulle huvi pakkuma. Tavaliselt ongi nii, et alguses on kõik väga arusaamatu ning raamat ei paku huvi, kuid kui loed edasi, siis asjad võivad muutuda hoopis vastupidiseks. Seepärast ütlen, et mulle see raamat meeldis. Oidipuse lugu on väga keeruline ja sündmused põimitud. Minu arust see teema on täitsa eluline, kui välja arvata Delfi Oraakli ennustust. Ma ei usu ennustustesse, sest kõik võib iga hetk muutuda. Raamatus aga juhtus täpselt see, mida oraakel oli ette ennustanud. Kui su vanemad salatsevad su päritolu kohta, siis sa võid iial mitte teada saada, et sa pole nende poeg või tütar. See, et Oidipos tappis oma isa, see oli minu arust täitsa juhus, sest ta ei teadnud Laiost. Aga nagu öeldakse, iga vale tuleb kunagi päevalgele. Nii tuli ka see. Oidipus sai juhuslikult Iokastelt teada Laiose surma asjaolusid ja kui ta hakkas seda enam uurima,
eidolon "kujutis", viirastus, iidol) ning leiab, et neid on nelja liiki. Idola tribus ehk sugukonnaiidolid on omased kõigile inimestele. Inimene eeldab looduses rohkem korrapära, kui seal tegelikult on, ning vaatleb loodust sarnaselt inimesega, omistades loodusele näiteks tahtmisi ja kavatsusi. Samuti on inimesele omane märgata ainult tema seisukohti kinnitavaid FAKTE ning jätta tähele panemata faktid, mis neile vastu räägivad. Sama liiki iidolid põhjustavad usku astroloogide ennustustesse, ennetesse (n-ö saatuse märguannetesse) jms. Idola specus ehk koopaiidolid on iga inimese jaoks individuaalsed ning tingitud kasvatusest, eluviisist ja elus kogetud sündmustest. Bacon mõtestas omamoodi Platoni koopamüüti ning leidis, et iga inimene elab justkui isiklikus koopas, mis kõike moonutab. Idola fori ehk turuiidolid on tingitud sellest, et inimene kasutab sõnu, mille tähendus on ebatäpne või millel see koguni puudub. Näiteks pole tähendust sõnal saatus
ja (kunsti-) teoseid luua nagu inimesed, siis oleksid hobused maalinud hobusesarnaseid jumalaid, ning oleksid andnud jumalaile säärase kuju, nagu see on neil endil". Ta näitab, et mütoloogilised pärimused pidanuksid tekitama jumalate vastu pigem põlgust, mitte austust, sest neis on jumalatele omistatud kõik, mis on inimestes autut ja häbiväärset: varastamine, abielurikkumine, petmine jms. Vanade allikate jutustuste põhjal teatakse, et Xenophanes pilkas usku märkide järgi ennustustesse nagu ka "tarkade" ettekuulutustesse. Oma religioossete uskumuste kriitikaga tugevdas Xenophanes inimese usku tema enese jõusse ja virgutas mitte lootma jumalaile ja nende andidele, vaid püüdma täiustada iseennast. Xenophanese filosoofilise õpetuse keskseks ideeks on maailma ühtsuse idee. Ühtset, igavest, loodamatut ürgsust nimetab ta jumalaks. Tema kõikühtsuse õpetus on esitatud teoloogilises vormis, kuid sel on materialistlik tuum
leiti inimeste näol, kes olid midagi ohverdanud ning tõesti pääsenud lood ajaloost. Teatri-iidolid ilmnevad selles, et uskuma hakatakse õnnelikult mingist mereõnnetusest. Samas jäeti kahe silma vahele sellesse, millesse on meeldivam uskuda, ning ei tunta enam huvi need faktid, kus ohvreid toonu ikkagi hukkus. Sama liiki iidolid asjade tegeliku seisu vastu. põhjustavad usku astroloogide ennustustesse, ennetesse (n-ö Baconi arvates ei ole võimalik sugukonna- ja koopaiidoleid täielikult saatuse märguannetesse) jms. inimmõistusest välja juurida, küll saab aga nende iseloomu ja toimet tundes nende mõju vähendada. 6
Riigi päästja on tema silmis kesklassist. "Troojalannad" - terav protest sõja vastu. Lõpetab herolise kreeklaste kujutamise. Näitab orjade rasket elu. "Medeia" terve pere saab surma. Mutt tapab kõik ära. Ayschylose, Sophoklese ja Eurepidese erinev suhtumine jumalatesse Eurepidese teostes väljenduvad kirjaniku vaated usundile ja mütoloogiale. Kui A ja S püüdlesid mütol lugudest eemaldada või pehmendada tooreid, eemaletõukavaid jooni, toob E need eriti esile. Oraakleisse ja ennustustesse suhtub skeptiliselt. Kujutades traditsioonililisi jumalaid, kriipsutab poeet alla nende madalaid kirgi, isemeelsust, omavoli, julmust inimeste suhtes. Sophokles jumalaid eriti lavale ei too. Aischylos usub jumalike jõudude reaalsusesse ja nende osasse inimese elus. A-l saavad jumalad uue riigikorra õiguslike aluste kaitsjaiks ja sellega seoses tõstab ta esile inimese isikliku vastutuse ta vabalt valitud käitumise eest. Mitme kaasaja filosoofi eeskujul loob ta jumaluse üldistatud
annaabi.ee 
