kohta. Iseseisvusliikumise survel võttis ENSV Ülemnõukogu 16. novembril 1988 vastu suveräänsusdeklaratsiooni ning kuulutas ENSV seadused N. Liidu omade ees ülemuslikuks. Sellel otsusel oli suur tähtsus kogu N. Liidu ulatuses: ahelreaktsioonina vallandusid teiste liiduvabariikide ja ka autonoomsete vabariikide suveräänsusdeklaratsioonid. 30. märtsil 1990 kuulutas Ülemnõukogu välja eesti Vabariigi taastamisele viiva üleminekuperioodi ning 8. mail ennistas riigi nime, vapi ja lipu. 19. ja 20. augustil 1991 toimusid ühised nõupidamised Eesti Komitee ja viimase ülemnõukogu juhtkonna vahel. Moskvas oli alanud riigipöördekatse. Vaatamata erimeelsustele konkreetsetes poliitilistes küsimustes jõudsid tolleaegsed poliitilised jõud üksmeelele ja tegid otsuse: 20 augustil 1991 kuulutati välja Eesti taasiseseisvumine 17. septembril 1991 võeti Eesti Vabariik ÜRO liikmeks. http://kuusemets.planet.ee/dokument/ajalugu.html
juhataja 1965-1976 → NLKP KK üldosakonna juhataja 1966-1971 → NLKP KK liikmekandidaat 1971-1985 → NLKP KK liige 1976-1984 → NLKP KK sekretär 1977-1978 → NLKP KK Poliitbüroo liikmekandidaat 1978-1985 → NLKP KK Poliitbüroo liige Tšernenko riigijuhina Tšernenko jäi silma Leonid Brežnevile, kelle sabas jõudis ta NLKP kõrgeimasse ringi ja 1984. aastal valiti ta peasekretäriks Vana kooli stalinistina kavandas Tšernenko Jossif Stalini taasaustamist ja ennistas NLKP ridadesse Stalini inisusevastate kuritegude kaasosalised Tegi ettevalmistusi Volgogradi linna taasnimetamiseks Stalingradiks Tegelikult haigestus Tšernenko aga kohe peale valimisi ja oli kuni surmani 10.märtil 1985 teovõimetu Mihhail Sergejevtiš Gorbatšov Lapsepõlv ja haridus Sündinus 2.märtsil 1931 Stavropoli krai Krasnogvardeiski rajoonis Privolnoje külas Pärit kolhoosnikute perekonnast Lõpetas 1955 aastal Moskva Riikliku Ülikooli
kuid eriti edukaks tema poliitika ei osutunud. Andropov oli viletsa tervisega ning suri juba vähem kui poolteist aastat pärast võimule saamist. Sellega lõppes ka lühiajaline aktiivne periood pärast stagnatsiooni. Surm: Andropov suri Sarajevo taliolümpiamängude ajal 9. veebruaril 1988. a. TŠERNENKO Nimi: Konstantin UstinovitŠ Tšernenko (1984-1985) Päritolu: Siber Tšernenko oli nn. vana kooli stalinist ning oma valitsemisajal kavandas ta Jossif Stalini taasaustamist, ta ennistas NLKP ridadesse Stalini inimsusevastaste kuritegude kaasosalised: Vjatšeslav Molotovi, Lev Kaganovitši, Georgi Malenkovi ning tegi ettevalmistusi Volgogradi linna taasnimetamiseks Stalingradiks. Ta veenis ka naasma NSV Liitu Stalini tütre Svetlana Allilujeva, kes lahkus pärast Tšernenko surma uuesti emigratsiooni. Moldaavias jäi Tšernenko silma Leonid Brežnevile, kes soosis Tšernenkot tema edasise karjääri jooksul. Brežnevi sabas jõudis ta NLKP kõrgeimasse ringi ning saavutas 1984
Iseseisvusliikumise survel võttis ENSV Ülemnõukogu 16. novembril 1988 vastu suveräänsusdeklaratsiooni ning kuulutas ENSV seadused N. Liidu omade ees ülemuslikuks. Sellel otsusel oli suur tähtsus kogu N. Liidu ulatuses: ahelreaktsioonina vallandusid teiste liiduvabariikide ja ka autonoomsete vabariikide suveräänsusdeklaratsioonid. 30. märtsil 1990 kuulutas Ülemnõukogu välja eesti Vabariigi taastamisele viiva üleminekuperioodi ning 8. mail ennistas riigi nime, vapi ja lipu. 19. ja 20. augustil 1991 toimusid ühised nõupidamised Eesti Komitee ja viimase ülemnõukogu juhtkonna vahel. Moskvas oli alanud riigipöördekatse. Vaatamata erimeelsustele konkreetsetes poliitilistes küsimustes jõudsid tolleaegsed poliitilised jõud üksmeelele ja tegid otsuse: 20 augustil 1991 kuulutati välja Eesti taasiseseisvumine. See otsus sai võimalikuks eelkõige rahvamasside toetuse tõttu. Pealinlastele abiks olid Tallinna
Eesti Vabariigi taasiseseisvumine Iseseisvusliikumise survel võttis ENSV Ülemnõukogu 16. novembril 1988 vastu suveräänsusdeklaratsiooni ning kuulutas ENSV seadused N. Liidu omade ees ülemuslikuks. Sellel otsusel oli suur tähtsus kogu N. Liidu ulatuses: ahelreaktsioonina vallandusid teiste liiduvabariikide ja ka autonoomsete vabariikide suveräänsusdeklaratsioonid. 30. märtsil 1990 kuulutas Ülemnõukogu välja eesti Vabariigi taastamisele viiva üleminekuperioodi ning 8. mail ennistas riigi nime, vapi ja lipu. 19. ja 20. augustil 1991 toimusid ühised nõupidamised Eesti Komitee ja viimase ülemnõukogu juhtkonna vahel. Moskvas oli alanud riigipöördekatse. Vaatamata erimeelsustele konkreetsetes poliitilistes küsimustes jõudsid tolleaegsed poliitilised jõud üksmeelele ja tegid otsuse: 20 augustil 1991 kuulutati välja Eesti taasiseseisvumine. See otsus sai võimalikuks eelkõige rahvamasside toetuse tõttu.
täpsustavad aktid: a) kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise kord (vajalik kohanimeseaduse keelsust käsitlevate paragrahvide rakendamiseks); b) pühendusnimede määramise kord; c) riigi kohanimeregistri pidamise põhimäärus. Kohanimenõukogu tegevuse seni olulisim saavutus on Eesti asulanimistu "tagasireform", st paljude vanade külanimede taastamine ametlikku nimistusse. Peamiselt 1997. ja 1998. a vaadati läbi kõikide kohalike omavalitsuste asulanimed ja nende taotluste alusel ennistas valitsus u 1200 nime. Kõik nimed korrastati ka keeleliselt, enamjaolt puudutas see kokku- ja lahkukirjutamist (Mäeküla, mitte Mäe küla jms). Riigi kohanimeregistri käivitamine tõi esile senise kohanimeseaduse lünki. Et ka õiguslik raamistik oli vahepeal muutunud, asus kohanimenõukogu välja töötama uut kohanimeseaduse eelnõu. See valmis 2002. a lõpuks. Seaduse kontseptuaalne osa, sh keelelised nõuded uues eelnõus ei muutunud.
Üks neist, Bokhorise järeltulija, Saisi linna kuningas Neho (aristokraatia liibüa päritoluga mees), sai kingituseks hinnalise relva ja talle anti kuningakroon (Neho I, ?-664), tema poeg Psammetich aga määrati deltas ühe teise linna kuningaks. Andes Saisi valitsejale teiste Egiptuse valitsejatega võrreldes suuri eeliseid, soodustasid assüürlased tema tugevnemist. Egiptus oli kõige kaugemaks Assüüria provintsiks ja sellepärast sai esimeseks maaks, kes lõi Assüüriast lahku ja ennistas oma iseseisvuse. Kui Assurbanipali olukord muutus keerukaks võitluse tõttu Babülooniaga, alustas Psammetich (~655 aastal) Eelami ja Babüloonia toetusel võitlust Assüüria garnisonide vastu. Tal õnnestus varsti assüürlased Egiptusest täielikult välja ajada. Tema abilisteks selles võitluses olid Lüüdia kuningas Gyges (Güges) ja Väike-Aasia lääneranniku kreeka linnad. "Saisi/Saiidide renessans" (XXVI dünastia, 664-525). Egiptuse viimane õitsenguaeg.
annaabi.ee 
