3. Aistimise objektid on üks ideede allikas. Meelelised kogemused kanduvad vaimu ning tekitavad seal nende tajumused. Seda meeltest sõltuvat ideede allikat, kus ideed meelte poolt arusse viiakse, nimetab autor aistmiseks. 4. Ideede teine allikas on vaimu tegevused. Ühelt poolt on vaatlus, mille objektideks on välised esemed ja asjad, teisalt on meie sisemine vaatlus, mille objektiks on meie teadvuse olekud. On loomulik, et tegelik aistingute läbi tunnetamine eristatakse sisemisest enesevaatlusest, mille abil me saame teadlikuks oma meele tegevusest näiteks aistingute süstematiseerimisel. Seda kutsub Locke refleksiooniks, sest ta pakub ainult neid ideid, mis vaim saab reflekteerides omaenda tegevusi iseenda sees. 5. Kogu materjali annavad mõistusele kas siis väliselt tajutavate objektide või meie oma meele sisemiste toimingute, mida me ise tajume, vaatlused. Need kaks on teadmiste allikaks ja nendest sünnivad kõik meie ideed, mis meil on või mis meil võivad olla.
Ideaalne reaalsus seisneb tema funktsioneerimises ja infosisalduses. Ennetava ja aktiivse tegelikkusega kohanemise reaalsust näitab inimese otstarbekohane käitumine selliselt, et reageeritakse ka hetkel keskkonnas objektiivselt mitte esineva, tulevase olukorra või tingimuste kohaselt. Psüühika suudab tegelikkust seaduspäraselt kajastada ning tal on võime seda ka muuta. Tunneme füsioloogiliste protsesside tulemusi, mitte käiku. Psüühika järeldub: vahetust enesevaatlusest; inimese sellistest reageeringutest ja tegudest ja teadlikult antud kirjeldustest, mis viitavad abstraktse või teoreetilise tegelikkuse- esinduse olemasolule närvisüsteemi töö vahendusel. Aju poolt vahendatud psüühika abi ei tunneta me mitte aju ennast, vaid maailma ja selle omadusi. Nt kui inimene näeb loodusmaali, siis pole see maal sisendatud ajukudedesse; maali tajumist tagab informatsiooni töötlemine maali pinnalt tulvate signaalide alusel. Ajus on ajukude ja selles
mateeriast lahutatuna ei eksisteeri. Tegelikkus on antud meile neurofüsiloogiliste protsesside vahendusel. Kuid enamasti tunnetame me mitte füsioloogilisi protsesse, vaid nende protsesside lõpptulemusi. Viimased teadvustuvad psüühiliste kujunditena psüühiliste protsesside, seisundite ja omadustena, mille tõeväärtust kontrollitakse praktilise tegevuse käigus ja objektiivse maailma muutuste fikseerimise kaudu. Psüühika järeldub vahetust enesevaatlusest esimese isiku perspektiivist lähtudes ja inimese sellistest reageeringutest, tegudest ja teadlikult antud kirjeldustest, mis viitavad abstraktse või teoreetilise tegelikkuse-esinduse olemasolule närvisüsteemi töö vahendusel. Kui inimene näiteks kirjeldab troopilise saare loodust ise polaarjoone taga olles, on meil alust arvata, et seda hetkel vahetus tegelikkuses mitte esineva kesk- konna kirjeldust võimaldab vaimne kujund sellest." Kuid meditsiinis on olemas sellised nähtused,
Tegelikkus on antud meile neurofüsiloogiliste protsesside vahendusel. Kuid enamasti tunnetame me mitte füsioloogilisi protsesse, vaid nende protsesside lõpptulemusi. Viimased teadvustuvad psüühiliste kujunditena psüühiliste protsesside, seisundite ja omadustena, mille tõeväärtust kontrollitakse praktilise tegevuse käigus ja objektiivse maailma 62 muutuste fikseerimise kaudu. Psüühika järeldub vahetust enesevaatlusest esimese isiku perspektiivist lähtudes ja inimese sellistest reageeringutest, tegudest ja teadlikult antud kirjeldustest, mis viitavad abstraktse või teoreetilise tegelikkuse-esinduse olemasolule närvisüsteemi töö vahendusel. Kui inimene näiteks kirjeldab troopilise saare loodust ise polaarjoone taga olles, on meil alust arvata, et seda hetkel vahetus tegelikkuses mitte esineva kesk- konna kirjeldust võimaldab vaimne kujund sellest." Kuid meditsiinis on olemas sellised nähtused,
mateeriast lahutatuna ei eksisteeri. Tegelikkus on antud meile neurofüsiloogiliste protsesside vahendusel. Kuid enamasti tunnetame me mitte füsioloogilisi protsesse, vaid nende protsesside lõpptulemusi. Viimased teadvustuvad psüühiliste kujunditena – psüühiliste protsesside, seisundite ja omadustena, mille tõeväärtust kontrollitakse praktilise tegevuse käigus ja objektiivse maailma muutuste fikseerimise kaudu. Psüühika järeldub vahetust enesevaatlusest – esimese isiku perspektiivist lähtudes – ja inimese sellistest reageeringutest, tegudest ja teadlikult antud kirjeldustest, mis viitavad abstraktse või teoreetilise tegelikkuse-esinduse olemasolule närvisüsteemi töö vahendusel. Kui inimene näiteks kirjeldab troopilise saare loodust ise polaarjoone taga olles, on meil alust arvata, et seda hetkel vahetus tegelikkuses mitte esineva kesk- konna kirjeldust võimaldab vaimne kujund sellest
annaabi.ee 
