õppimisvõimena olemas on. Pedagoogiline käsitlus püüab seletada, mida peaks nn õige kasvatus endale eesmärgiks seadma ja kuidas peaks oma eesmärke realiseerima, siis on kasvatusteaduslik probleem selles, miks niisugune pedagoogika on kujunenud ja eksisteerib ja mida võib selle oodata tuleviku jaoks. Kasvatusteadus ei ole pedagoogika sünonüüm, kasvatusteadus uurib pedagoogikaid ja nende toimet. Kasvatusteadus avab tee pedagoogilisele enesetunnetusele, püüdes kirjeldada kasvatustegelikkuses toimuvat, seletada ja mõista, mispärast see on nii ning ennustada võimalikke arengutendentse ja tagajärgi. (J.Orn, 1993, Haridus, 70 lk).
vastu seista. Lapsevanemad ei peaks oma lapsi niivõrd kaitsma, kui pigem püüdma neile selgeks teha, mis on elu ja kuidas sellega on võimalik kõige paremini iseseisvalt toime tulla. Sest inimene õpib kogu elu ja nii targaks, kui meie vanemad, saame me alles siis, kui nemad on juba meie juurest jäädavalt lahkunud. Minu vanemate käitumisest võib leida ka fenomenoloogilise lähenemise tunnuseid. Õppimine kogemuste kaudu. Jõudsin ju enesetunnetusele vabatahtlikult, oma vabaduse piire proovides ja uusi seoseid leida püüdes. Oma erinevatel eluetappidel võin leida erinevate paradigmade sugemeid. Mõtlesin kaua, et milline ajajärk iseloomustaks kõige paremini postmodernismi ja leidsin selleks on taasiseseisvumisjärgne aeg. 5 Postmodernismi jaoks pole olemas igavest kontekstivaba tõde või universaalseid väärtusi.
-------------------------------------------------- MISSUGUSED ON KASVATUSE EESMÄRGID? Lapsekeskne kasvatus rõhutab elus toimetuleku õpetamist, klassikaline pedagoogika peab esmatähtsaks inimeses eneses toimuvaid muutusi, inimese tõstmist kultuuriilma (Peeter Põld). Sõnum, mis ulatub antiigist läbi keskaja uusaega, on üllatavalt sarnane: kasvatuse eesmärk on aidata inimest enesetunnetusele, s.t oma võimete tundmisele ja neist lähtuvale tegutsemisele. Antiigi klassika-ajastu Sokratese õpetuse järgi tuleb kõigepealt saada teadlikuks sellest, mis on elus kõige tähtsam, s.t mis on hea ja mis paha. Seda ei saa siduda mingi konkreetse teo või nähtusega. Otsustajaks on inimese enda süüme - Jumala hääl inimeses. See, et õigluse kriteerium asub iga inimese südames, ei tähenda aga väärtuste relatiivsust, nagu jutustasid sofistid
2. Riietuse funktsioonid lapse ja noorukieas 3. 3 aspekti mina arengus, mida riietus mõjutab 4. Kujutlus oma kehast Peegel (peeglike, peeglike...). peegel näitab vahel (eriti noorukieas) mida näha ei tahaks. Peegel on kõige olulisem maimiku ja noorukieas. 2- aastane mängib peegli ees ja vaatab end peeglist. Nii saavutab ta............ sõltumatust. Noorukieas, kui üritab saavutada emotsionaalset sõltumatust. Füüsilise mina paremini tundmine on alusmüüriks enesetunnetusele, mis pannakse paika juba varases nooruses. 1. Sooidentiteet ja riided. Igal arenguastmel aitavad riided leida oma mina. Väga varasest east peale on oluline see, mis värvi riideid selga pannakse. Lapsele- tema soole antakse (erinevate täiskasvanute poolt) hinnanguid seoses sellega, mis värvi riideid ta kannab. Imik- tüdrukul roosad, poisil sinised riided. Tähendab, et nii õrn ja armas tüdruk, suur ja tugev poiss.
ta ei saa otsustada kuhu nool lendab. Vanemad saadavad noore teele oma ellu. Nad ei saa otsustada, kes temast tuleb ja kes ta on. Noore elu eesmärke ja soove ei saa nad määrata. Kui noorega tegutseval täiskasvanul on terve enesetunnetus suudab ta austada ja toetada 208 noort, tema mõtteid, tegusid ja tundeid. Nad suudavad toetada noore iseseisvumist. Tervele enesetunnetusele ei ole teise inimese iseseisvumine oht. Ülesanne: Otsi noorusea päevik ja loe, mida oled mõelnud sel ajal vanematest. Identiteedikriis 16-19 aastasena Sageli mainitakse, et kõik läheb paremaks ja elu kergemaks kui murdeiga on läbi. Täiskasvanud kogevad nii, sest murdeiga paneb
annaabi.ee 
