kontekstis. Pragmatismi ei pea mõistma sedasi, et kõik, mis (kohest ja ainelist) kasu toob on hea. Pigem oli James idealist, kelle arvates oli inimeste võimuses luua maksimaalselt rahuldav uskumustesüsteem. Pragmatismi kaasajastab 1970 aastatel Richard Rorty, kes propageerib mõttestruktuuride sattumuslikku iseloomu kontekstiüleste tõdede vastu. Tema arvates on filosoofia vaid üks kirjanduszanr, mis võimaldab täiendada meie eneseloome sõnavara. Seetõttu eelistab Rorty üldistele printsiipidele konkreetseid näiteid ja eeskujusid, mis aitavad meid välja meie sõnavarade piiratusest. Sellist uute sõnavarade otsimist peab Rorty siiski vaid privaatsfääri kuuluvaks otsinguks, kuna ühiskondlikku sfääri peab ta vajalikuks “esteetiliste rünnakute” eest kaitsta.
Seda enam, et Foucault meelest on turvaliselt avalikkuse ees, kõigi silme ja kontrolli all tehtav ratsionaalne ühiskonnakriitika üleüldse mõttetu, sest see eeldab ennekõike ikkagi allumist teatud keelepruugile, kõnekasutusele, üksnes taastoodab kehtivat maatriksit ning on lubatud üksnes lojaalsetele kodanikele, kes eraelus alluvad kehtivatele moraali- jms. normidele. Foucault pakub vastukaaluks välja "esteetilise eneseloome" taktika, toetudes hellenistliku ajastu eneseloometehnikatele ja lähtudes nietzschelikust nägemusest maailmast, mis "loob end nagu kunstiteost". Foucault kirjeldused distsiplinaarühiskonnast vaid kinnitavad Lääne marksistide juba 1960. aastatel esitatud väidet, et Nõukogude "sotsialistlik" ühiskond ei erine õigupoolest kuigivõrd oma raudse eesriide tagusest kapitalistlikust sõsarast. Juba tunduvalt viljakam on Foucault' tees, et võim toodab
Võim tuleb altpoolt( ei ole binaarset opositsiooni domineerijate ja domineeritavate vahel) Võimusuhted on kavatsuslikud ja mittesubjektiivsed. Kus on võim, seal on ka vastupanu, mis ei asu kunagi väljaspool võimu. Võim ei tulene üksikisiku valikust või otsustusest. SUBJEKT Samal ajal nii allutatu kui ka tegutseja. Võimusuhe eeldab, et seda, kelle üle võimu teostatakse, tunnustatakse kui teatud määral vaba subjekti. Seksuaalsuse ajalugu: Eetika subjekti eneseloome võimalusena: suhe enesesse, mis ei sõltu teadmisest/võimust. Vana Kreekast avastab seksuaalsusega seotud subjekti, kes võrreldes Kristlusest leitava seksuaalsuse subjektiga suhtub selllesse teisiti. Vana Kreeka subjekt keskendub naudingule. Kristluses on ihu võrreldes hingega patune. Kui tegeled seksiga, oled oma ihadele nö allunud. Vana Kreekas on aga läbi naudingu võimalik ennast luua kui aktiivset subjekti. Eetika kui elust kunstiteose vormimine. BIOSEMIOOTIKA
keelemängu kontekstis. Pragmatismi ei pea mõistma sedasi, et kõik, mis (kohest ja ainelist) kasu toob on hea. Pigem oli James idealist, kelle arvates oli inimeste võimuses luua maksimaalselt rahuldav uskumustesüsteem. Pragmatismi kaasajastab 1970 aastatel Richard Rorty, kes propageerib mõttestruktuuride sattumuslikku iseloomu kontekstiüleste tõdede vastu. Tema arvates on filosoofia vaid üks kirjanduszanr, mis võimaldab täiendada meie eneseloome sõnavara. Seetõttu eelistab Rorty üldistele printsiipidele konkreetseid näiteid ja eeskujusid, mis aitavad meid välja meie sõnavarade piiratusest. Sellist uute sõnavarade otsimist peab Rorty siiski vaid privaatsfääri kuuluvaks otsinguks, kuna ühiskondlikku sfääri peab ta vajalikuks “esteetiliste rünnakute” eest kaitsta. Analüütiline filosoofia: Varast AF iseloomustas metafüüsikavaen ja Frege eeskujul huvi keele loogilise ja grammatilise vormi ühendamise vastu. Loodeti
Heidegger, Dewey, Wittgenstein. Trad. F. katse eksplitseerida "ratsionaalsust" ja "objektiivsust" representatsiooni täpsuse tingimuste termineis on eksitav katse muuta epohhi normaalne diskursus kehtivaks igavesti. "Sattumuslikkus, iroonia, solidaarsus" 1989 (Contingency, irony, and solidarity" Igal inimesel on varuks hulk sõnu, millega õigustada oma tegusid, uskumusi ja eluviisi -- piirsõnavara. Historitsistid: -- valdav eneseloome e. privaatse autonoomia soov (näit. Heidegger ja Foucault). -- domineerib soov õiglasema ja vaba kogukonna järele (Dewey ja Habermas) Ironist on teadlik oma kesksete uskumuste ja soovide sattumuslikkusest -- kes on piisavalt historistlik ja nominalistlik, et hüljata mõte, nagu osutaksid uskumused ja soovid millelegi väljaspool aega ja juhust. Ironist - inimene, kes vastab kolmele tingimusele:
annaabi.ee 
