anorgaanilistest ühenditest (süsihappegaasist, veest ja mineraalsooladest) endale orgaanilisi toitaineid, eeskätt süsivesikuid (suhkrut ja tärklist), valke, vitamiine (rohelised klorofülli sisaldavad taimed, purpurbakterid ning sinirohevetikad) 6. Biogeotsönoos – teadusharu, mis käsitleb elukoosluste (biotsönooside) ja elupaiga (biotoobi) komponentide (mulla, kliima, kivimite) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi./ looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus (biotsönoos) ja selle elupaiga (biotoobi, ökotoobi) eluta keskkond. 7. Biootiline kooslus - liikidevahelised seosed ning suhted, mis tekivad eri liiki isendite ühise asustusala tõttu ja nende liikide vaheliste kindlate toitumissuhete kehtestamisega. 8. Bioloogiline liik - on väikseim organismirühm, mis teiste liikidega ristumisel ei anna viljakaid järglasi. 9
liik. Biogeotsönoos - looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus ja selle elupaiga eluta keskkond. Ökotoksikoloogia - uurib looduslike ja sünteetiliste pollulantide mõju ökosüsteemi osadele. Biogeogeofraafia - tihedalt seotud ka maastike uurimisega, kuna biogeotsönoosid on üks osa maastikust. Biogeotsönoloogia – teadusharu, mis käsitleb elukoosluste ja elupaiga komponentide vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi. Tehnokraatia – tehnika ja tehnikateadlaste võim. Bioloogine tort – E.P. Odum on kujutanud integratsiooni ökoloogias tordina ja see põhineb bioloogliste teaduste jaotusel, mis jaotatakse taksonoomilisteks ja fundamentaalseteks. Ontogenees – üksiku organismi areng organismi tekkimisest kuni küpsuseni või surmani. Ökoton – kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema
orgaanilist ainet ensümümide abil lagundavad bakterid ja seened. Kõik lagundajad on heterotroofid. konsumendid Toiduahel, toitumisahel, jada organisme, keda seostavad järjestikku toitumine ja toiduobjektiks olemine. Kiskahel, laguahel, Nugiahel konsumendid Produtsend id Organismid, mis tarvitavad toiduks energiavoos ühepalju muundusi läbi teinud orgaanilist ainet, kuuluvad ohele ja destruendid samale troofilisele tasemele. Ökoloogiline efektiivsus toiduahela energiakasutuse ja -kao vahekord Väljendatakse %-s. Konsumeerimise efektiivsus PE = Pn/An *100 CE = In/Pn-1 * 100 Troofilise taseme energiatarbimise üldine
veest ja mineraalsooladest) endale orgaanilisi toitaineid, eeskätt süsivesikuid (suhkrut ja tärklist), valke, vitamiine (rohelised klorofülli sisaldavad taimed, purpurbakterid ning sinirohevetikad) Biogeotsönoos teadusharu, mis käsitleb elukoosluste (biotsönooside) ja elupaiga (biotoobi) komponentide (mulla, kliima, kivimite) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi. Biootiline kooslus organismidest ja nende suhteist olenev kooslus. Bioloogiline liik bioloogilise süstemaatika tähtsaim üksus. Liik on väikseim organismirühm, mis ei anna sellesse rühma mittekuuluvate organismidega paljunemisvõimelisi järglasi. Biosfäär 1) laiemas tähenduses kogu Maa sfäär, kus võib leiduda elusorganisme või nende elutegevuse jäänuseid. 2) kitsamas tähenduses Maa sfäär, kus elavad organismid, kus toimub org
anorgaanilistest ühenditest (süsihappegaasist, veest ja mineraalsooladest) endale orgaanilisi toitaineid, eeskätt süsivesikuid (suhkrut ja tärklist), valke, vitamiine (rohelised klorofülli sisaldavad taimed, purpurbakterid ning sinirohevetikad) 6. Biogeotsönoos on teadusharu, mis käsitleb elukoosluste (biotsönooside) ja elupaiga (biotoobi) komponentide (mulla, kliima, kivimite) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi. 7. Biootiline kooslus on suurim bioloogiline süsteem, kõigi Maa elusorganismidega, mis on vastastikuses seoses Maa füüsilise keskkonnaga. (Organismidest ja nende suhteist olenev kooslus) 8. Bioloogilise liigi moodustavad need, mille vahel kas toimub või võiks toimuda geenisiire, ehk mille isendid on vähemalt potentsiaalselt võimelised looduslikes oludes omavahel ristuma. 9
1. maadeteadust (uurib riiki kui looduslik-sotsiaalset süsteemi) 2. geomorfoloogiat(uurib litosfääri ülemist osa: maa reljeefi, ehituse, mõõtmete, kuju, tekke ja arengu uurimine) 3. mullageograafiat (muld+selle jaotus) 4. glatsioloogiat (uurib jääd, selle teket, arengut, erinevate vormide kujunemist (liustikud, merejää, lumi jne.) ning nende jaotust maakeral.) 5. geoökoloogiat(ökosüsteemide suhted aineringluses ja energiavoos) 6. ajalooline geograafia(geograafilised avastused+ideed, süsteemide teke+areng) 7. paleogeograafia(geograafiliste objektide minevik+teke+areng, mitme miljonitagune) 8. biogeograafia(organismide ja nende koosluste levik maakeral) 9. maastikuteadus(geosüsteemide uurimine) Järgnevate teadusharude ülesandeks on uurida üldisemates joontes Maa põhilisi sfääre: 1. meteoroloogia ja klimatoloogia (õhumasside teke+arenemine ajas ja ruumis) 2. bioloogia 3
areaalide uurimine. Biogeokeemiline tsükkel osa looduse aineringest, ainete (peamiselt keemiliste elementide) liikumine anorgaanilisest loodusest läbi organismide tagasi anorgaanilisse loodusesse. Eristatakse kahte põhilist aineringet: suurt ja väikest. Biogeotsönoloogia teadusharu, mis käsitleb elukoosluste (biotsönooside) ja elupaiga (biotoobi) komponentide (mulla, kliima, kivimite) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi. Biogeotsönoos (V.N. Sukatsev) looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus (biotsönoos) ja selle elupaiga (biotoobi, ökotoobi) eluta keskkond. Biotsönoos ja biotoop on b-s aine- ja energiavahetuse kaudu vastastikuses funktsionaalses sõltuvuses. B. on ökosüsteemi erijuht, mille territoriaalse ulatuse määravad taimekoosluse e. fütotsönoosi piirid.
kust ammutatakse elusaine ehitamiseks vajalik ja kuhu elutegevuse lõppsaadused tagastuvad. 2. Biosfääri elementaarosa, milles üks biotsönoos koos sellele omase biotoobiga moodustab mingil piiritletaval alal aineringe kaudu reguleeruva süsteemi. Biogeotsönoloogia on teadusharu, mis käsitleb elukoosluse ja elupaiga komponentide (mulla, kivimite, kliima) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi (V. Sukatsov, 1940-ndatel a.-tel). Biogeograafia on tihedalt seotud ka maastike uurimisega, kuna biogeotsönoosid on üks osa maastikust (moodustavad maastiku tuuma). Maastik on ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad pinnavormid, mullad, taimekooslused ja inimtegevuse avaldused (näit. Pandivere kõrgustik). Biogeograafilisel rajoneerimisel võetakse arvesse järgmisi näitajaid: üldine liigiline koosseis; endeemsete liikide arv;
annaabi.ee 
