Ehala kirjeldab järgneval joonisel siis nüüdisaegsemat enamus- ja vähemuskeelt. Nimelt nimetab ta vähemuskeeled keelteks, kelle kultuuri ja majandusliku prežtiisikeskus asub väljaspool nende kogukonna piire. Enamuskeeled seevastu on keeled, mis on täielikult isoleeritud (nt. mingid džunglikeeled) või kellel on kontakte teiste keelekeskondadega, kuid kes leiavad, et majandusliku ja kultuuri prežtiisikeskus asub nende keeleruumis. Ehk enamuskeel on keel, mille kõnelejate hoiak on enamuskeele kõnelejate hoiak ehk prežtiisikeskust nähakse oma kultuuris. Miks selleni jõudmine on tähtis? Me võime öelda, et keelevahetus ohustab just vähemuskeeli ja vähemuskeele staatus oleneb just eelnevalt räägitud punktist ehk keelehoiakute kujundamisest, mitte alati kõnelejate arvu suurusest või demograafilistest näitajatest. 4.slaid Ehala nendib, et eelmainitud teised kolm punkti on küll tähtsad ning need aitavad
Erinevate kakskeelsuse olukordade puhul on vajalik välja tuua üks oluline eristus. Nende spekter ulatub nimelt rikastav kakskeelsusest (additive bilingualism) taanduva kakskeelsuseni (subtractive bilingualism). Kui lapsed räägivad mingit enamuskeelt ja neil on võimalus saada kakskeelseks mingi teise enamus- või vähemuskeele omandamise kaudu, siis käsitletakse seda valdavalt rikastava kakskeelsuse olukorrana. Esimene keel, milleks on antud juhul prestiizne enamuskeel, ei ole ohus. Seda ei asendata teise keelega, ükskõik kas uus keel on enamus- või vähemuskeel. Kodu ja/või kooli kaudu lisab laps senisele mingi uue keele ja kultuuri ning kadusid ei toimu. Erinev on olukord siis, kui vähemuskeelt kõnelevalt lapselt oodatakse, et ta omandaks kodus või sagedamini koolis teise keelena mingi enamuskeele. Eesmärk on uue (enamus-) keele saamine domineerivaks keeleks, või isegi esimese vähemuskeele väljatõrjumine.
tulemusel võivad tekkida nt pidzinkeel ja kreoolkeel. Milline on keelte areaalne makrojaotus? Areaalne makrojaotus on: Aafrika, Euraasia, Kagu-Aasia ja Okeaania, Austraalia ja Uus-Guinea, Lõuna-Ameerika, Põhja-Ameerika. Millest lähtub sotsiolingvistiline liigitus? Millised on selle jaotuse juures tähtsamad märksõnad? Sotsiolingvistiline liigitus lähtub keele staatusest ja funktsioonist ühiskonnas. Sellest lähtudes võib keeli jagada enamuskeelteks ning vähemuskeelteks. Enamuskeel on territooriumil enimkasutatud keel, vähemuskeel on keel, mida kasutab vähemus inimesi sellel territooriumil. Riigikeel on normile vastav keel. Võib juhtuda, et vastaval territooriumil seda keelt ei räägita. Näiteks mõnes Aafrika riigis võib kasutusel olla palju erinevaid keeli, kuid riigikeeleks olla inglise või prantsuse keel. Lingua franca on ühine keel, mida kasutatakse suhtlemisel, kui inimesed ei jaga emakeelt. Enamasti on selleks suur ja prestiizne keel,
keelt. Rahvusvahelised koolid õpetavad enamuskeele vahendusel(tavaliseks on selleks inglise keel) ja võivad lülitada õppekavasse sisse ka mõne kohaliku keele. Tavaliseltt on selle kooli eesmärgiks kakskeelsus ja kakskultuursus. Rahvusvahelised koolid on valdavalt mõeldud jõukamatele peredele, kus lapsevanemad maksavad maksavad õppimise eest õppemaksu. Sellistes koolides kasutatakse õpetamiskeelena tavaliselt inglise keelt, enamuskeel tuleb üldiselt sisse vaid ühe õppetunnina. Vähemuskeelsete laste jaoks on olemas põliskeelsed koolid. Antud kool püüab õpetada suurema osa õppekavast lapse vähemuskeeles sõltumata sellest, kas tegemist on kohaliku või ,,sisserännanud" keelega. Pärast kooli põhikooliastme lõpetamist valdavad lapsed enamasti nii põliskeelt kui enamuskeelt kõnes ja kirjas. Kooli keelelise eelistuse eesmärgiks on kaitsta põliskeelt väljasuremise eest.
Pole haigus, lihtsalt kõrvalekalle (?). Mitmekeelsus Sotsiolingvistiline mõiste: ühiskond on mitmekeelne. Keeled, murded, regionaalkeeled, riigikeeled jne. Psühholingvistiline mõiste: keeled ühe inimese meeles: valdamise määr: kui vabalt räägid? omandamise vanus: kui vanalt omandasid? kasutuse intensiivsus: kui tihti kasutad? keelte staatuse ja kasutatavuse alusel ühiskonnas (nt vähemuskeel vs enamuskeel) Mõlemast mitmekeelsuse käsitlemise valdkonnast lähtub palju praktilisi probleeme. Keegi ei oska defineerida, mis/kes on kakskeelne inimene (bilingualism). Inimene peab ise tundma, kas ta on kakskeelne või ei ole – identiteedi küsimus. Kaht keelt perfektselt võrdselt õppida ei suudeta, sest inimesed kasutavad keeli eri ümbruses ja eri asjadest rääkimisel. Emergentsionistlikud lähenemised: keel pole kaasasündinud, ent on tekkinud aeglaselt evolutsiooni käigus.
annaabi.ee 
