Mehe roll tantsus Et mõista mehe rolli tantsus, peab enne aru saama, mis asi see tants üldsegi on. Nagu on öelnud vana Tartu koolmeister Carl Heinrich Niggoli(1873): "Rõõmus muusikatükk teeb meele ja südame rõõmsaks. Enamiste ei jää see rõõm aga mitte südamesse varju, vaid näitab ennast kõige esiteks näo peal ja silmades, siis hääles, kõnes ja viimati tegudes. Sagedasti tükib tema, kui muusikatükk õige kerge ja lustiline on, liikmete sisse, kõige enamiste jalgu ja need hakkavad siis muusika takti järel imemoodi ennast liigutama ja veavad inimest ühest toa nurgast teise. Seda jala liigutamist ja kargamist nimetame meie tantsimiseks." Sellele lihtsale küsimusele leiab vastuse ka googeldades
Kord oli ta kaua aega künnud ja kündmisest nii palju vaevatud ning väsinud, et enam sõrmeotsagi ei ole jõudnud liigutada. Nii istunud siis Kalevipoeg suure kivi otsa maha, et natukene väsimust puhata. Kivi otsas istudes tilkunud rasked higitilgad tema otsa päält maha paksu rohtsse. Pärast aga hakkanud Kalevipoja higitilkade asemele karuohakad kasvama, ja praegu leitakse neid igalt poolt üle maa, kus neid mõnes kohas silmaveeohakateks kutsutakse. Enamiste kasvavad karuohakad ikka kivide ümber. · Võnnu kihelkonnas Ibaste mäe peal on üks väikene kuusemetsa salgukene, mida Kalevipoja koorma asemes kutsutas. Ta saanud sedamoodi sinna: Kalevipoeg vedanud Moisekatsi metsast talve ajal hagu üle Lääniste jõe. Selle koha peal aga läinud temal regi katki ja koorem jäänud sinna maha. Olnud kuuseoksad, millel käbid (kukud) küljes olnud. Nendest pudenenud seemned välja, mis kasvama hakanud, kuna muist
Konrad Mägi Peterburist 1906: "Kui Parisis paar aastad töötada saaks, muidugi niisugustes tingimustes, et õppimises mitte takistusi ei ole, siis võiks juba minu arvates küll midagi kätte saada." -- "Olen mõne kunstijüngriga tuttavaks saanud, kes Parisis on õpinud ja need seletasid, et ainult Paris on linn, kus kunstis täiusele võib saada." Mõne kuu pärast Ahvenamaalt: "Mis sügisel just ette võtan, s.o. kuida Parisi poole rändan -- ei tea." -- "Mehed lähevad ka enamiste kõik Parisi. Mis parisisi ka pääle hakkata on ka kõigil kirju, aga peab ometi kofd maailma minema, kui see ka elu maksab, sest ükstakõik kuda inimene sureb, ehk kus ta sureb." Päris mõistetav, et sel "esteetilisel mustlasel" (Gustav Suits) kujunes elu lõpuni nö. elusümboliks või -kujundiks mustlaslik, vaba rännurahva eluviis, millele vihjab loominguski mitu mustlaste portreed. On säilinud katkeid Mäe ilmselt ulatuslikust kirjavahetusest, mis valgustavad pigem
änam olema.(Ibid) Nähtavasti on sama eesmärki silmas peetud ka siis, kui öeldakse, et isa või ema annab oma nime kolmandale või viimasele lapsele. (Ibid) Ühe kirjapaneku järgi on vanema nime andmisel hoopis eriline mõte: Kui perekonnas järjekorras kolm last ühte sorti, nimelt kolm poeglast, ja kui igatsetakse selle järele tütart, siis tuleb kolmandal pojal isa nimi panna, siis võib kohe tütart loota. Sama viisi tuleb teha, kui on lapsed enamiste tütred ja kui igatsetakse poega, tuleb kolmandal tütrel ema nimi panna. Siis võib kohe poega loota. (Ibid) Seega on lastele nimesid pandud põhiliselt lähimate sugulaste järgi, mistõttu samad nimed on tihti kordunud põlvest põlve. Leidub siiski ka üks vastandliku sisuga pärimusteade: 13 Seda ristinime, mis vanematel ja vanemate vanematel on, ei pea lapsele panema, tal on õnnetu elu
" ,,Mina ostaksin maja," arvas Indrek. ,,Iseenesestki mõista, et maja, sest ega inime loll ole. Ka mina polnd loll. Käisin küll Kirjameeste seltsis ja puhusin pasunat, aga loll ei olnd. Tegin, nagu Dr. Hurt: tema läks Peeterburisse ja hakkas seal vanavara korjama ning elab tänapäevani. Mina hakkasin majaperemeheks ja aitasin temal korjata -- saatsin talle mõned epistlid. Minu nimi seisis siis mitu korda seitungis, suur pikk tänu all. Aga oma epistlite lõpu muutsin ma enamiste ära, sest need ei olnd õiged. Oli üks väga ilus jutt, aga lõppes sellega, et mees sööb ilusa tüdruku ära, sest ta armastas teda. No ütelge nüüd ise, on see mõni õige lõpp? Oleme meie eestlased inimesesööjad? Meie oleme ju ise inimesed, jumal tänatud, kuis siis meie võime inimest süüa? Kas hunt hunti murrab? Ei, vaid hunt murrab lambaid. Nõnda siis, panin ma selle ilusa tüdruku ilusasti tanu alla, tanule paelad taha ja altari ette -- see on see õige inimesesöömine
annaabi.ee 
