kritiseerivaid luuletusi ning külastas mitmel korral (1928, 1935, väidetavalt ka 1939) Nõukogude Liitu, millest talle jäi väga idealistlik mulje. Varese luuletused ilmusid sageli tema hea sõbra Johannes Semperi toimetatud ajakirjas "Looming". Koos Eduard Vildega kirjutasid nad ka ühiskonnakriitilise ning natsionaalsotsialismivastase koguteose "Vastutusrikkal ajal" (1933). Aastal 1940, Eesti okupeerimise järel, esitas Moskva emissar Andrei Zdanov Varese üsna ootamatult "rahvavalitsuse" (Nõukogude okupatsioonivõimude meelse valitsuse) peaministrikandidaadiks. Pakkumine võis tulla ka Varesele endale ootamatult, ehkki on ka vastupidiseid väiteid. Igal juhul võttis ta pakutud koha vastu: 21. juunil 1940 kell 22.20 andis ta president Konstantin Pätsile ametivande. Võimalik, et tema ja mõned ta ministrid lootsid, et nad suudavad vähemasti formaalsegi iseseisvuse säilitada (nn.
Seejärel lahkus ta Leipzigist. Siis õppis ta Jenas ning seejärel Altdorfi ülikoolis, kust ta sai magstrikraadi ja loa tegutseda õigusteadustega. Ta loobus akadeemilisest karjäärist ja astus selle asemel Frankfurdis parun Boineburgi teenistusse, jätkates samal ajal juuraõpinguid ja rahuldades oma huvi füüsika, eriti liikumise vastu. Tema tööülesanded paruni juures vaheldusid; ta oli sekretär, raamatukoguhoidja ja isegi poliitiline emissar. 3 Mõnda aega tegutses ta juriidilise ja diplomaatilise nõustajana kuurvürst Johann Philipp von Schönborni juures Mainzis ning 1672 nimetati ta kuurvürstliku revisioonikohtu nõunikuks. Samal aastal sõitis ta diplomaadina Pariisi. Nelja aastane viibimine prantsusmaa pealinnas sai tema matemaatika- ja loodusteaduste alaliste õpingute kulminatsiooniks.4 Kuigi ta oli võluv, kombekas ning hea huumori ja kujutlusvõimega, ei abiellunud ta kunagi
,,Põhiseadus ja Rahvuskogu" (1937). 1938. aastal toimusid Riigivolikogu valimised. Valijamehed valisid Pätsi ainsa kandidaadina vabariigi presidendiks, kes nimetas ametisse uue valitsuse eesotsas Kaarel Eenpaluga. Sellega lõppes üleminekuajajärk uuele korrale. Riigikogu kõigi koosseisude materjalid anti välja 1921-1940 (täielike) protokollidena ja 1934. Aastal stenograafiliste aruannetena. 1940. aasta juulis korraldas Jossif Stalini emissar Andrei Zdanov okupeeritud Balti riikides nn rahvaparlamentide ,,valimised", mis pidid justkui väljendama Balti rahvaste tahet. Nukuparlament kuulutas välja ENSV ja palus selle NSV Liitu vastu võtta, mis sündiski 6. augustil 1940. Selle istungi stenograafilised aruanded avaldati 1940. aastal (faksiimile 1991). Nõukogude Eestis otsustati kõik tähtsamad asjad Moskvas, kõrgeim riigivõim kuulus formaalselt Ülemnõukogule. Olukord muutus Mihhail Gorbatsovi perestroikaga. 16.
Kominterni osa näiteks Hiina revolutsiooni juhtimisel ja seoseid ÜK(b)Pga on selgitanud Stalin ise.Allumatuse eest ähvardasid rängad karistused: näiteks arveteõiendamist sõnakuulmatu poola komparteiga dokumenteerib Kommunismi Must Raamat. Eespoolkirjeldatud sündmustikust on otstarbekas rõhutada järgmisi juriidilisi fakte (vrd 1940 god:2022): 1) Varese valitsuse moodustamist alustas NL saatkonna nõunik V.Botskarjov 18.juunil ning selle koostas lõplikult N.Liidu emissar ja ÜK(b)P sekretär zdanov 19./20.juunil; 2) valitsust käsutas zdanov ja see alustas osaliselt oma tegevust (meeleavalduste ja korratuste ettevalmistamist) 20.juunil, kaasates Moskva Kominterni kohapealsed jõud; 3) zdanov nõudis presidendilt oma valitsuse tunnustamist 19.juunil ja teistkordselt 21.juunil pärast jõudemonstratsioone; 4) otsustav osa sündmustes oli NL relvajõududel; 5) Eesti riigi õiguskorra funktsioneerimine oli takistatud okupatsioonireiimi kehtestamisega alates 17
okupeeris Venemaa Krimmi ning tungis Ida-Ukrainasse. Ent see ei takistanud Gruusiat ja Ukrainat assotseerumast EL-iga. Küll aga püüab Venemaa praegu tekitada poliitilist ebastabiilsust Moldovas, et takistada tema tihedamat integreerumist EL-iga. 2013. aasta lõpul Chisinäud külastanud Venemaa asepeaminister Dmitri Rogozin lausus sealseile ajakirjanikele küüniliselt, et “ta loodab, et Euroliidust vaimustusse sattunud moldaavlastel ei hakka talvel külm.” Selle lausega andis Venemaa emissar selgelt mõista, et Moskva võib tõrksa Moldova vastu käiku lasta energiarelva kui see kavatseb sõlmida EL-iga vabakaubanduslepingu. Ka pole Venemaa täielikult loobunud veel Gruusia kallutamisest oma juhitavaisse liitudesse. On tal ju Gruusias mõjukaid juhtivpoliitikuid nagu näiteks oligarhist endine peaminister Bidzina Ivanišvili, kes veel 2013. aasta lõpul lausus välisajakirjanikele, et kaaluda võiks sedagi, kas Euraasia Liidul on Gruusiale midagi pakkuda.
Eesti valitsus püüdis selle vastu protestida, kuid edutult. 1940. aasta kevadel asus NSV Liit Eestiga suhteid pingestama, süüdistades Eestit baaside lepingu rikkumises. 16. juunil esitas Nõukogude Liit Eestile ultimaatumi, nõudes kümnete tuhandete Nõukogude sõjaväelaste täiendavat sisselaskmist Eestisse ning valitsuse vahetust. Järgmisel päeval võttis Eesti nõudmised vastu ja nõnda toimus sisuliselt riigi okupeerimine. Seejärel saabus 19. juunil Eestisse Stalini emissar Andrei Ždanov, kes asus võimu ülevõtmist ja Eesti sovetiseerimist juhtima. 21. juunil seati Eestis NSV Liidu nõudmisel ja ettekirjutusel ametisse Johannes Varese nn "rahvavalitsus" ning lavastati "rahvademokraatlik riigipööre", millega Eesti muutus poliitiliselt NSV Liidust sõltuvaks. 14.-15. juulil toimusid nõukogulikult korraldatud 1940. aasta Riigivolikogu valimised, kus opositsioonikandidaatidel osaleda ei lastud ning NSV Liidu meelsetele fabritseeriti 92,9%-line rahva toetus
annaabi.ee 
