Samas kaitses ta oma sõpru oma elu hinnaga. Armastas süüa ja juua palju. Aramis on vaikne, salapärane ja nägus. Tema unistus on minna kirikusse preestriks. Musketär olevat ta oma sõnul ainult lühikest aega. Väga usklik. 5. Nimeta kolm seiklust, mida sõbrad teose jooksul läbi elasid. 1.Nad tõid kaelakee Inglismaalt tagasi muidu oleks Prantsusmaa kuningas aru saanud, et kuninganna armastab kedagi teist. 2.Härra de Treville'i musketärid võitsid kardinali Tema Eminentsi kaardi-väelased D'Artagnan, Athos, Porthos jaAramis 3.Musketärid tulid maha kõrtsi ees, mille silt kujutas Püha Martinit, kes loovutab poole oma mantlist vaesele. Teenritel kästi hoida hobuseid saduldatuna ja nad pidid iga hetk edasisõiduks valmis olema. Sõbrad astusid kõrtsi ja istusid lauda. Keegi võõras Port-hosele ettepaneku juua kardinali terviseks. Porthos vastas, et teeb seda, kui võõras omakorda kuninga terviseks joob. Võõras kisendas, et ta ei tunne
12.D`Artagnan oli veel sõjaretkel, kui talle ilmus kiri kolmelt musketärilt(tegelikult saatis selle kirja mileedi) kes teatasid d`Artagnanile, et nad on vangis ning joovad veini(mida ka d`Artagnanile pakuti sõjaretkel-mida ta veel vastu ei jõudnud võtta). Siis suri üks kaardiväelane, kes oli veini maitsnud. 4 musketäri said kokku ning otsustasid hiljem tulevikus mileedi ülesse otsida. 13.Musketärid(Porthos;Aramis;Athos) läksid Punase Tuvimajakese kõrtsi ja kohtasid seal Tema Eminentsi. Jätksid teed koos Tema Eminentsi ja ta kaaslasega. 14.Eminentsi kaaslaseks osutus mileedi, kes soovis rääkida Tema Eminentsiga d`Artagnani ja proua Bonacieuxi tapmisest. Seda juttu kuulasid kolm musketäri pealt(Porthos;Aramis;Athos). Athos suundus d`Artagnani hoiatama. 15.Kuna Athos ähvardas mileedit püstoliga, sai ta kirja kätte, mida ta soovis, ning läks tagasi valvet pidama. 16.4 musketäri sõlmisid de Busiguyga kihlveo. Hakkasid liikuma kohta, kus nad sööma
Raamat lõppes nii, et d´Artagnan ja kolm musketäri tapsid mileed Winteri, sest ta oli üritanud d´Artagnani kolm korda mõrvata. Mees andestas talle, kuid siis mürgitas mileedi tema armastatu Bonacieux' ja tal ei jäänud muud üle kui naine tappa. See toimus Pariisis. Kardinalile oli lubatud tagasi minna La Rochelle'i ning oma lubadust täideti. Teel aga kohtasid mehed härra kardinali de Richelieu kannupoissi rüütel de Rochefort'i, kellel oli korraldus viia nad Tema Eminentsi juurde, kuhu mehed teel olid. Teekond oli lühike ning varsti jõutigi La Rochelle'i. Otsejoones mingi kardinali juurde. Ta süüdistas d´Artagnani paljudes kuritegudes, kuid kui ta sai teada, et süüdistaja ise- mileedi Winter-on palju rohkem kuritöid korda saatnud, tühistas ta süüdistuse. Tema Eminents andis noormehele aga ühe paberi. See oli käskkiri musketäride väeossa leitnandiks määramise kohta. D´Artagnan küsis oma sõpradega käest kas nad ei
juurde. Felton nõudis talt mileedi vabastuskirja. Hertsog ei andnud talle seda ning Felton tappis ta. Kui Feltonit arreteeriti, nägi ta, kuidas mileedi sõidab oma laevaga minema, kuigi pidi teda ootama. Ta sai aru et teda oli petetud. Neli sõpra läksid kuningaga kaasa Pariisi. Anti vabaaeg, mil nad läksid Bonacieuxi päästma. Ka mileedi läks kloostrisse. Tema juurde toodi naine, kes oli proua Bonacieux. Bona reetis, et D.A on siia poole teel. Mileedile tuli külla Tema Eminentsi käsilane. Nad haudusid plaani Bona röövida. Plaan ebaõnnestus, mileedi pani Bona joogi sisse mürki ja põgenes üksi. D.A saabus ning Bona suri tema käte vahel. Hakati mõtlema kättemaksule. Nad otsisid mileedi üles ning kõik said öelda tema patud.Porthos ja Armamis mõistsid ta süüdi. Timukas tappis ta. D.A kutsuti kardinali juurde. D.A oli kindel, et talle tehakse surmaotsus. Tegelikult anti musketäride leitnandi paber. KIRJELDUSED: ATHOS OLI VAIKNE JA EI NAERNUD KUNAGI
kurbust või mõõtmatut rõõmu nende kaotusest või võidust. Nii vähemalt kõnelevad selle mehe «Memuaarid», kes oli osaline mõnedes kaotustes ja paljudes võitudes. Treville oli leidnud oma isanda nõrga külje ja selle osava võttega kindlustaski ta endale kuninga püsiva ja pikaajalise soosingu, kes kuulu järgi oma sõpruses kuigi kindel ei olnud. Salakavala ilmega laskis ta oma musketäridel kardinal Armand Duplessis' ees paradeerida, mis Tema Eminentsi hallid vurrukarvad turri ajas. Treville mõistis suurepäraselt tolle aja sõjapidamiskunsti, kus elati oma kaasmaalaste kulul, kui ei õnnestunud vaenlaste kulul elada. Treville'i sõdurid moodustasid elavate kuradite leegioni, kes peale tema ei kuulanud kellegi sõna. Palja kaela ja rinnaga, joobnud ja kriimustatud, kolasid kuninglikud musketärid, õigemini küll härra de Treville'i musketärid kõrtsides, bulvaritel ja mänguplatsidel,
kelle nägemine juba rahvahulga seisma pani ja nagu võluväel ta viha uudishimuks muutis. «Vait, vait!» See kõhklev ja kõigest kehast värisev isik tuli, kogu aeg kummardusi tehes, mis liginedes üha põlvituste sarnasemaks muutusid, marmorlaua ääreni. Vahepeal oli erutus vähehaaval vaibunud. Oli alles jäänud vaid kerge sumin, nagu see ikka on omane vaikivale rahvakogule. «Härrad kodanikud,» ütles näitleja, «ja austatud naiskodanikud, meil on au tema eminentsi härra kardinali juuresolekul ette kanda ja etendada üht väga ilusat moraliteed, mille nimi on «Neitsi Maria tark kohtuotsus». Mina mängin Jupiteri. Tema eminents on praegu siia saatmas Austria hertsogi auväärt suursaatkonda, mida aga praegusel silmapilgul Baudets' väraval kinni peab härra ülikooli rektor oma kõnega. Niipea kui kõr-geaulikum kardinal siia jõuab, alustame kohe.» Kindlasti ainult see,Jupiteri vahelesegamine päästis surmast neli õnnetut paleefoogti seersanti
annaabi.ee 
