Selle paljundamisviisiga saab paljundada kuningbegooniat. Haljaspistik PISTIKUTE LÕIKAMINE. Paljundusmaterjalinakasutatakse poolpuitunudlehtedega võrseosi. Haljaspistikuid lõigatakse juunis enne jaanipäeva. Kuna haljaspistikud sisaldavad vähe varuaineid on oluline neile jätta mõned lehed, kuid pistiku alumine leht eemaldatakse. Haljaspistikute juurdumise üheks eelduseks on nende veesisaldus. Seega on soovitav lõigata pistikud puitumisstaadiumi alguses ja materjal kogutakse emataimelt varahommikul, kui taimede turgor on kõrge. Lõigatud võrsed pannakse ämbrisse vette ja kaetakse pealt marliga, et lehed ei närbuks. Paljundamiseks on sobilik võrsekeskmine osa, kui kasutatakse ka võrse ülemist osa, kuid siis näpistatakse latv ära. Alumine kaldus lõige tehakse kuni 0,5 cm pungast allpool, ülemine lõige aga kuni 1 cm ülemisest pungast kõrgemalt. Haljaspistikute pikkus on (5) 7-8 cm ning neile jäetakse 2-3 lehte. Juurduma pannakse need istutuskasti või kilerulli.
Seda ei tuleks eemaldada enne, kui tal on kasvanud vähemalt 2 lehte ja mõned vähemalt 5 cm pikkused juured (võib võtta aasta või kauemgi). Haigused Punane kedriklest, ripslased, lehetäi, kilptäi, villtäi jt. Värske õhk aitab kahjureid eemal hoida. Haigel taimel tuleb õievars ära lõigata. Pelargoon Varakevad on paras aeg pelargoonide paljundamiseks. Ladvapistikuteks kasutatavad võrsed peaksid olema terved ja tugevad, liiga rohtsest ja õrnast võrsest ei pruugi asja saada. Emataimelt võetud pistikuist saadakse identsed taimed. Paljundamiseks võib kasutada nii varre- kui ladvapistikuid. Pistikuid võib lõigata, kasutades selleks teravat nuga, kuid pelargoone on võrdlemisi lihtne ka murda. Pistik võiks olla umbes 15 cm pikk ja 3-4 lehega. Ära tuleks murda kollased ja närbuma kippuvad lehed ning õiepung, juhul kui emataim on jõudnud selle juba moodustada. Pistikute lõikepinnal lasta umbes tunni-kahe vältel kuivada. Sel ajal hoida pistikuid liigse
Seesmised sibulasoomused on lihakad ja neisse kogunevad varuained. Sibulakanna tipus on pung, millest areneb maapealne võsu. Osade sibulasoomuste kaenlas paiknevatest kaenlapungadest võivad moodustuda uued tütarsibulad. Sibulad on kujult kerajad, munajad või lamedad. Kodumaistest taimedest on sibul näiteks kollasel kuldtähel ja rohulaugul. Mõnedel taimeliikidel võivad sibulad areneda ka maapealsetel võsudel siis nimetatakse neid sigisibulateks. Valmides varisevad nad emataimelt maha, kus neist soodsates tingimustes kasvavad uued taimed. Sigisibulad on näiteks rohulaugul ja küüslaugul. Neil liikidel paiknevad sigisibulad taime õisikus ja arenevad osade õite asemele. MUGUL nimetatakse varre tipmist jämenenud osa, mis on täitunud varuainetega. Lehti mugulal ei ole. Selle väikestes lohkudes (silmades) asetsevad pungad, millest areneb maapealne võsu. Eestis looduslikel taimedel mugulaid pole, kuid kultuurtaimedest on tuntuim mugulatega taim kartul
Integumendid moodustavad seemnekesta. Mikropüül harilikult kaob või täitub põhikoega. Seemnealgme jalg võib jääda seemne küljele õmblusena (hilum). Idu (embryo) on seemne kõige olulisem osa. Idu koosneb idulehtedest (cotyledones), hüpokotüülist (hypocotylus), idupungast (plumula) ja idujuurest (radicula). Okaspuudel esineb idu basaalses osas veel ühe- või mitmerakuline moodustis -- suspensor (suspensor), mille abil idu kinnitub lootekoti külge ja saab emataimelt toitaineid. Idulehtede arvust sõltuvalt eristatakse kaht katteseemnetaimede klassi -- üheidulehelised (Liliopsida ehk Monocotyledones) ning kaheidulehelised (Magnoliopsida ehk Dicotyledones). Üheidulehelisuse teke on katteseemnetaimede evolutsioonilise morfoloogia üheks põhiküsimuseks, millele on pühendatud hulgaliselt spetsiaalseid uurimusi. Paljasseemnetaimedel (Pinophyta) on idulehti ühest (palmlehikulised -- Cycadaceae) kaheksateistkümneni
Sgk Kuuluvad veesisesed või ujulehtedega veetaimed. Vili marjalaadne. Õisik kilbukalised (enamasti isasõied) või õis (emasõied on üksikult) on vees või ulatub veepinna kohale või ujub veepinnal. Tolmuterad ujuvad vees. Eestis konnakilbukas kraavides, tiikides ja soojärvedel. Taimed veekogu põhja ei kinnitu, vaid ujuvad vabalt pinnal. Talvituvad kilbupungad eralduvad emataimelt ja kleepuvad limastunud ümbrise tõttu loomade ja veelindude külge, mismoodi kanduvad nad teistesse veekogudesse. Kanada vesikatk. Valisneeria sellel taimel vabanevad varretud isasõied juurekaelalähedasest õisikust, ujuvad veepinnale ja puutuvad seal kokku emasõitega, mis selleks ajaks on veepinnale sirutunud, hiljem keerdub vars jällegi spiraalselt kokku, tuule ja lainetuse
annaabi.ee 
