enese kasuks hääletama meelitada (21.saj. ja Eesti??? Või aegumatu?). S oli üks esimesi filosoofe, kes muutis filosoofia senist kurssi. Ta leidis, et ei pea mitte otsima algpõhjuseid, arutlema maailma ehituse üle ja selgitama välja algelementi, vaid tuleb uurida inimhinge (tunne iseend- olevat ta ütelnud) ning tuleb lahendada elulisi probleeme ja õppida elama vooruslikult, mitte targutama abstraktsete ja elukaugete mõistetega. Mis on hea/halb? Ilus/inetu? Tõde/väär? Targaks ja kõlbeliseks saab pidada vaid inimest, kes mõistab, mis on kaunis ja hea (tal on teadmine sellest) ja ta ka juhindub sellest teadmisest oma tegudes. Uudne lähenemine jättis kuulajatele sügava mulje. S peeti targaks, sest isegi Delfi oraakel olevat öelnud, et pole targemat meest kui S. ta ise pidas end tarkuse alal asjaarmastajaks, mitte professionaaliks (ma tean, et ma midagi ei tea)
paremal Neiu puuviljavaagnaga. Tizian. Vasakul Paavst Paul III, paremal Karl V Mühlbergi lahingus. Tizian. Maksuraha v. Kristus ja variser. Tizian. Taevane ja maine armastus. Manerism Manerism kujunes välja ligikaudu 1520/30. aastatel Itaalias ja 1550. aastatel Veneetsias, levib kuni -1600. Maneristid hakkasid massiliselt matkima suurmeistrite, eriti Raffaeli ja Michelangelo teoseid, kasutades nende maneeri. Maneristide tööd mõjuvad pisut elukaugete ja fantastilistena, neist õhkub liialdatud tundeid ja paatost, värvigamma on ebatavaline, valgus kummaline. GAG, Marju Liidja, 2005 El Greco (1541-1614). Vasakul Püha Martin ja kerjus, paremal Püha Andreas ja Püha Franciscus. El Greco. Krahv Orgazi haudapanek. El Greco. Vasakul Karjased Jeesuslast kummardamas, paremal Toledo äikeses. Tintoretto (1518-1594). Püha õhtusöömaaeg. Tintoretto.
paremal Neiu puuviljavaagnaga. Tizian. Vasakul Paavst Paul III, paremal Karl V Mühlbergi lahingus. Tizian. Maksuraha v. Kristus ja variser. Tizian. Taevane ja maine armastus. Manerism Manerism kujunes välja ligikaudu 1520/30. aastatel Itaalias ja 1550. aastatel Veneetsias, levib kuni -1600. Maneristid hakkasid massiliselt matkima suurmeistrite, eriti Raffaeli ja Michelangelo teoseid, kasutades nende maneeri. Maneristide tööd mõjuvad pisut elukaugete ja fantastilistena, neist õhkub liialdatud tundeid ja paatost, värvigamma on ebatavaline, valgus kummaline. GAG, Marju Liidja, 2005 El Greco (1541-1614). Vasakul Püha Martin ja kerjus, paremal Püha Andreas ja Püha Franciscus. El Greco. Krahv Orgazi haudapanek. El Greco. Vasakul Karjased Jeesuslast kummardamas, paremal Toledo äikeses. Tintoretto (1518-1594). Püha õhtusöömaaeg. Tintoretto.
Epideemiad, näljahäda kaaslased tulenesid eelkõige söögiks kõlbmatu toidu manustamisest. Kõige silmatorkavam neist on tungalteramürgistus mis ilmus Euroopasse 10nda sajandi lõpus ja levis rukki tungalterades. Tähelepanuväärne on ka fakt et tol ajal muidugi ei teatud haigustest suurt midagi ja epideemiaid ja haigusi nimetati "pühaks tuleks" mis sõi inimesi, või viidati neile muu hüüdnimega. Halb toitumine ja vilets meditsiin mis osanud valida vananaiste retseptide ja elukaugete teooriate vahel, tekitas hirmäratavaid füüsilisi hädasid ja arengumaa tasemel suremuse. Mõistagi oli eluiga ääretult lühike ja tõenäoliselt ei ületanud keskaja Euroopas 30 aastat. Haigused mõjutasid enamus ühiskonna kihte, kuid just vaeste klass, keda feodaalne eskpluateerimine sundis elama toitumispiiri äärel, kannatasid nende all kõige rohkem. Loetelu keskaegsetest haigustest: pidalitõbi, mädanik, gangreen, sügelised, haavandid, kasvajad, ekseem, roos
Sellele probleemile vastab Platoni poliitiline õpetus, ja võib ütelda, et tema ontoloogia, epistemoloogia ja eetika on ettevalmistuseks poliitilisele õpetusele. Platon ei rahuldu selles pelgalt ad hoc lahenduste andmisega, vaid kujundab oma poliitilisele õpetusele välja soliidse õigustusaluse. Selle õigustuse fundamentaalkihiks on tema õpetus olevast. Niisugusel taustal saab ka mõistetavaks, miks pole olemise käsitlemine Platoni silmis mitte mingite elukaugete abstraktsioonidega tegelemine, vaid valdkond, mida iseloomustab eripärane dramatism. Oma hilisteoses “Sofist” (246a-c) võrdleb ta senises filosoofia-traditsioonis esinevaid vaidlusi olemise üle “gigantomahhiaga” – kreeka mütoloogiast tuntud süžeega, mis kõneles võitlusest koletiste-gigantide ja jumalate vahel. “Gigantideks” nimetab ta siin filosoofe, kes samastasid olemise kehalisusega, ning peab ilmselt silmas senise kreeka teoreetilise mõtte neid
annaabi.ee 
