esimest enamasti sama tugevalt vastu. Kuid sama kiirelt kui tunded tekkisid, võivad need ka kaduda. Tunnetemuutused võivad kaasa tuua isegi isikute vihavaenlasteks muutumise. Voltaire on selle kohta öelnud nii: ,,Ent kui sulle on antud nautida nii paljusid mõnusid, mis neile on tundmatud, siis selle kõrval ka kuipalju hädasid, millest loomad midagi ei tea! Kohutav on sulle nimelt see, et tervelt kolmveerand maailmas on loodus mürgitanud armumõnud ja eluallikad ühe õudse haiguse läbi, mis tahab üksnes inimest ja mis ainult inimese juures nakatab elu edasiandmise organeid." (Voltaire 1986: 52) Mehe ja naise vahelisest armastusest on väga palju filme ja laule. Lauldud on juba iidsetest aegadest. Kui arenevad tehnoloogiad ja maailmaruumi mõistetakse üha rohkem, siis armastus on ikkagi inimestele kõneaineks ajast-aega. See on samas nii lihtne ja samas nii keeruline. Sellest võib rääkida niipalju ja samas ei ole sellest midagi rääkida
tungi kodunt ära minna, rändama mööda Eestimaad, ilma igasuguse tagamõtte ning kindla sihita, teha mõned sammud väljapoole seda igapäevast eluteed, mida enamus käivad. Talve tulles aga kustub temas see viimane tuluke ning tahtmine rännata, ta langeb kokku kui loodus, mis mattub paksu lumekihi alla ning enne kevadet ei ole näha ühtegi värvi ning sära. Päike, selle soojus, energia need on tema tugi, eluallikad, põhjus, miks ta üldse elab. Ja kas peakski elult midagi enamat tahtma? Toomas Nipernaadi, pealtnäha lihtne, keskealine mees, kaabu peas, kannel kaenlas ning vile suus, rändamas mööda tundmatuid teid, ei olegi nii lihtne kui teda pidada võiks. Mõtlen ja üllatun, kuidas saab üks tegelane olla ühtaegu nii salapärane ja enesestmõitetav, nii keeruline ja samal ajal ka nii lihtne. Hüppas muudkui talust tallu nagu linnuke ühelt oksalt
(lk. 14) ,,Vargamäel ei sünni ju midagi muud, kui mis on juba lugemata hulk kordi sündinud laias maailmas. Rahvad ja kultuurid tõusevad ning langevad ning järeltulijad tosivad oma esivanemate tuhas ja põrmus ning ahervartel, olles uhked ja suurelised oma huvide sügavusest ja kustumata teadusehimust. Aga nagu esiisadel-emadel polnud kuigi suurt huvi ega lugupidamist oma kultuuri vastu, samuti on järeltulijatelegi nende eluasemed ja eluallikad üsna ükskõiksed asjad, mis võib iga tühise tuju või himukese rahuldamiseks muuta tuhaks ja põrmuks ning ahervarteks, et uutel järeltulijatel oleks jällegi põhjust milleski tosida ja oma tosimisega uhkustada ning rinda ette õieli ajada." (lk. 20) ,,Kui inimene on hakanud kord valetama, siis valetagu edasi. Nii kui ta katsub ühegi vale tõeks teha, läheb kõik muu valeks. (lk. 56) ,,Maad ja metsad on tundmatuseni muutunud, aga inimesed on endiseks jäänud." (lk. 67)
pronksiaeg, Eel-Rooma rauaaeg ning lõpuks Rooma rauaaeg. Pronksesemed olid imporditud, kuna siin ei leidu looduses inglistina ja vaske. Metallesemeid jõudis Eestisse vähe ja need üksikud olid pigem uhkustamiseks, seetõttu jätkus kirveste ja paljude teiste esemete valmistamine kivist, luust, sarvest. Seoses väärtuste kogumisega (karjaloomad, pronks jne) tekkisid kindlustatud asulad- seda perioodi nim Asva kultuuriks. Tähtsamad eluallikad: karjakasvatus, käsitöö, vahenduskaubandus (Kesk- Rootsi, Ojamaa, Edela- Soome). Noorem pronksiaeg eristub vanemast uut tüüpi kinnismuististega, nagu kindlustatud asulad, põldude jäänused, kivikalmed, lohukivid. Sel ajal ehitati mõned kindlustatud asulad Saaremaal ja Põhja-Eesti rannikuvööndis, neis elati püsivalt. Hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitisi kivikirstkalmeid, ehitati ka mõned laevkalmed. Eesti oli
Veest sai ka oluline kiriklike rituaalide atribuut, eriti pühad olid puhtad külma vett purskavad allikad, mille juurde oli traditsiooniliselt kohane ehitada kabel ning pühendada see mõnele pühakule või Jumalaemale. Mõned pühad allikad ja järved on säilinud tänini, näiteks Venemaa Novogrudka (Svitjazi järv) või Semenovi linnades (Svetlojari järv) ( 1995: 34-39). Komme kummardada allikatele ja ehitada nende äärde ehitisi eksisteeris ka eestlaste esivanematel. Nad uskusid, et eluallikad annavad noorust ja tervist, silmaallikad ravivad silmahaigusi, ilmaallikad soodustavad ilmamuutust (Eisen 1996: 62). Allikad, mis tulid kingu alt, olid Maaema üsast sündinud ning seega pühad, omasid oma allikahinge, kuulsate allikatele ehitati pühamu, hiljem tehti need juba majadeks, kus hoiti ja uuendati allika austamise küünlaid (Heintalu 2006b:17). Jõgede funktsioon eristus allikate omast: tavaliselt ohverdati neile, et oma tahtmist saada (Eisen 1996: 68).
annaabi.ee 
