Doktor Kruse oli ülesantud kohalikele võimudele ja viibis nüüd koonduslaagris. Graeber ja Elisabeth armuvad. Kuna elu kodulinnas on vaata et hullem kui esirindel, siis otsustavad noored, et kuna elu on nii habras ja võib lõppeda iga kell, siis nad naudivad seda. Nad kannavad oma parimaid riideid ja külastavad kallimat restorani, mis läheduses. Nad naudivad kõiki elu pakutavaid naudinguid. Ühel päeval soovib Ernst abielluda. Ta tahab, et pärast tema rindele tagasiminekut jääks Elisabethile mingigi kasu temast. Elisabethile kui Ernsti abikaasale oli riigi poolt määratud toetusraha. Noored abielluvad kiiresti, aga see ei morjenda neid, nad on õnnelikud koos ja neid ei heiduta, et peavad pea iga õhtu uues magamispaigas sisse seadma. Tuleb aga päev mil Ernst peab tagasi sõtta Venemaa vastu minema. Ta on hoolitsenud Elisabethi tuleviku eest, leides talle turvalise ja koduse paiga proua Witte juures, mis oli justkui saareke täis õnne kõrbenud majade vahel.
Tütarlaps ei suutnud kauem vastu pidada jooksis koju ja koputas kratile kolm korda paremale õlale. Kratt ärkas ellu ja hakkas kohe ringi uudistama. Tütarlaps sai kratiga väga hästi läbi kuni järgmise neljapäevani . Tüdruk läks kodust ära , et süüa tuua , ja kratil hakkas igav ning ta arvas et ta on ju ikkagi normaalne kratt kes toob peremehele varandust kokku. Kratt hakkas metsas ringi uudistama ning leidis ühe majakese . Hakkas sealt raha ja palju muid huvitavaid asju Elisabethile koju tooma. Tüdrukule see muidugi ei meeldinud et kratt teistelt raha ja asju varastas. Tütarlaps läks linna selle sama poisi juurde ja küsis et kuidas ta kratist täiesti lahti saaks , poiss rääkis et kui panna kratt tegema midagi võimatut siis kratt kaob. Koduteel tüdruk mõtles et kuidas kratist lahti saada ja jõudis selgusele et ta teeb ämbri katki ja laseb oma lilli selle ämbriga
Ent sel kohal tungis esile Maria Stuarti kõige olulisem iseloomu joon ta ei kannatanud olla teine naine (Prantsusmaa õukonnas). Ta ei tahtnud jääda paika, kus ta jääb teiseks naiseks, ning asus võitlusse päranduse eest. Samal ajal ei soovinud ta naaseda kodumaale, kus teda ootasid protestantlikud lordid, ning samuti ei saanud ta usaldada oma poolvenda James Stuartit, kes oli liialt kahtlaselt lähedal Elisabethile. Siiski otsustas ta minna Sotimaale, et mitte kaotada oma teist krooni. Koostati Edingburghi leping, millele alla kirjutades oleks Maria Stuart tunnistanud Elisabethi võimu Inglismaal, ent seda ei tahtnud ta sugugi teha. Ta rõhutas oma õigust kroonile. Soti saadikud olid sellele juba alla kirjutanud. Maria Stuart pidi siis nõnda lahkuma Prantsusmaalt ja otsustas Inglismaale minna ning Elisabethiga sõprust sobitada ja saatis nõnda talle safe contuct'i, millest too keeldus
Ernst armub tüdrukusse. Neid kahte nädalat elavad Ernst ja Elisabeth kui kahte aastat. Iga päeva elatakse rikkalikult, kui viimast päeva: käiakse peenes restoranis einestamas, igal õhtul juuakse elu terviseks. Nad abiellusid. Ernst võttis ühe päeva puhkusele lisaks, niiet tal oli 15 päeva puhkust. Rindel olemine osutub eriti vaevaliseks. Graeber teab, et Saksamaa on sõda kaotamas. Ometi pidi ta tagasi sõtta minema, tapma mitte millegi eest. Hetkegi ei saa ta Elisabethile mõtlemata olla. Temas kerkib esile kaastunne vangide suhtes, segadus ja meelehärm. Olukord muutub rindel pingeliseks, venelased tungivad peale ning sakslased peavad taanduma. Ernst saab käsu partisanid hukata. Seda ta aga ei suuda. Selle asemel tapab ta oma sõbra ning laseb venelased vabadusse. ,,Tänuks" aga, saab Graeber ühelt vabaks lastud venelaselt kuuli, mis sai talle saatuslikuks ning ta suri.
· Olgem rõõmsad! Elu saab varsti otsa, ja tagantjärele ei anna meile keegi midagi selle eest, kas me rõõmsad või kurvad olime. · Niikaua kui olemas oled, ei ole veel midagi kaotatud! · Pool meetrit sinust eemal hukkub kellegi jaoks maailm möirgamises ja valudes - aga sina ei tunne midagi. Selles seisnebki maailma häda. E.M. Remarque "Aeg antud elada, aeg antud surra" · Graeber Elisabethile: ,,Sina ei värise. Elu sinus väriseb. Sel pole midagi pistmist julgusega. Julge oled siis, kui sa ennast kaitsta saad. Kõik muu on edevus. Meie elutahe on mõistlikum, kui me ise!" · Aeg oli seisma jäänud. Ka see oli puruks lastud. · Rääkimine oli asjatu ja ohtlik. Ja too seletamatu , mis käratult ja pikkamisi pärale oli jõudnud, oli liiga suur, liiga ebamäärane ja pealegi sünge. Rääkida võib teenistusest, söögist ja külmast
Ent ega sellestki väga kasu ole. Kõik kolm paistavad kui maa pealt pühitud olevat. Puht juhuslikult põrkub Graeber kokku oma kunagise klassiõe Elisabethiga. Neiu isa on sunnitöölaagris ning seetõttu elab Elisabeth koos ülifasistlikust äraandjast proua Lieseriga, kelle pärast nii mõnigi kord sekeldusi tuleb. Noorte vahel tärkab armastus. Just see armastus annabki teose süngele atmosfäärile ereda päikese. Keset sõjakoledusi püüavad armunud hakkama saada. Ernst õpetab Elisabethile sõjast eemalevaatamist, Elisabeth aga mehele empaatiat ning tunnete avaldamist. Kuid elu on karm: neil on vaid kaks nädalat, et olla koos, siis peab Ernst tagasi Venemaale sõitma. Neid kahte nädalat elavad Ernst ja Elisabeth kui kahte aastat. Iga päeva elatakse rikkalikult, kui viimast päeva: käiakse peenes restoranis einestamas, igal õhtul juuakse elu terviseks. Nad abielluvad (osalt armastuse, osalt olude
annaabi.ee 
