aastal fenomenaalne saksa arvutaja Zacharias Dase, 250 kümnendi kohta aga selleaegne Tartu ülikooli astronoom-vaatleja Thomas Clausen 1848. aastal. Inglane William Shanks aga, alustanud arvutusi 1850. aastal, leidis 1853. aastaks 607 ja 1873. aastaks 707 kümnendkohta arvule . Ent alles 1946. aasta paiku selgus, et Shanksi arvutustes oli viga 528. kümnendkohast alates. Nimelt tuli välja see aastail 1946 1948 tehtud arvutustes, kui leiti arvule 808 kümnendkohta. Siis veel elektronarvuteid ei kasutatud, kuid viimaste abiga on tehtud edasised avastused arvu väärtuse täpsustamisel. Nii leidis arvuti IBM 7090 USA-s arvule 1961. aastal 100 265 kümnendikohta, kusjuures kogu see arvutamine võttis aega 13 tundi ja 5 minutit, sellest 42 minutit kulus tulemuse teisendamiseks kahendsüsteemist kümnendsüsteemi. Sellest artikli avaldasid USA ajakirjas ,,Mathematics of Computation" 1962. aastal Daniel Shanks (ei ole midagi ühist William Shanksiga) ja John Wrench. Osutus,
Mälus oli nii mäluseade(vt lisa1.lk.8) kui ka töötlusüksus. (1:52) Kahjuks ei saanud Babbage oma seadet kunagi päris valmis. See pandi koku alles 1900. aastail, kui leiutati elektronlamp ning töövõimelise elektronarvuti jaoks vajalikud osad muutusid kättesaadavaks. (1:52) 1920. ja 1930. aastail õpiti koostama seadmeid, mis olid suutelised arve väljendavaid elektrisignaale vastu võtma, vastavalt programmile neid töötlema ja väljastama tulemusi. Kuulsamaid elektronarvuteid on inglaste Colossus, mis loodi 2. maailmasõja ajal, et sakslaste Enigmakoode(vt lisa2.lk.8) avada, ja ameeriklaste ENIAC(vt lisa3.lk.8). Neil arvutusmasinail olid hiiglaslikud mõõtmed, programmeerimine tähendas neis kaableid kokku ja lahti ühendades lülitusahelate muutmist. (1:52) 1953. aastal lisati arvuti mälu sisse magnetist südamik, mis tegi arvutid senisest veelgi kiiremaks ja töökindlamaks. (2) 1954. aastal edenes arvutimüük juba jõudsalt
vastavaid käske ega jäigalt planeerida algoritmi hargnemisi. Samal aastal ehitati Inglismaal inglise professori M. V. Wilkesi juhtimisel elektronarvuti (universaalne elektrondigitaalarvuti) EDSAC. Seega leidsid J. von Neumanni ideed esmakordset rakendamist. Elektronarvutite tööstuslikku tootmist alustati viiekümnendate aastate alguses. Enam- vähem samal ajal algas nende projekteerimine ja valmistamine ka NSV Liidus. 1950. aastate esimesel poolel valmistati veel mitmeid elektronarvuteid. 1951. aastal Mauchly ja Eckerti juhtimisel ehitati UNIVAC (universaalne elektrondigitaalarvuti). See oli esimene arvuti, mis suutis töödelda peale arvude suvalisi sümboleid. Alustati firma UNIVAC elektronarvutite seeriatootmist. UNIVAC kasutas magneetilist linti et salvestada input/output(sisend/väljund). See oli esimene arvuti mis toodeti äri jaoks. Kokku müüdi 46 UNIVAC-arvutit. Samal aastal lõid Ukraina NSV TA Matemaatikainstituudi teadlased akadeemik S.
Inglane William Shanks, alustanud arvutusi 1850, leidis aastaks 1853 arvule 607 ja aastaks 1873 707 kümnendkohta. Varsti pärast Shanksi arvutustulemuste avaldamist leidis De Morgan kummalise statistilise kõrvalekalde Shanksi poolt arvutatud kümnendkohtades, kus esines kahtlaselt vähe seitsmeid. Kurioosum leidis lahenduse alles 1945. aastal, kui selgus, et Shanksi arvutustes oli viga 528. kümnendkohast alates. Alates 40.ndate aastate lõpust on arvu väärtuse arvutamiseks kasutatud elektronarvuteid: 1949. aastal arvutati 2000 kümnendkohta, 1961. aastal juba 100 265 kümnendkohta... Aastal 1991 arvutasid vennad Chudnovskyd New Yorgis arvu 2 260 321 363 (kaks miljardit kakssada kuuskümmend miljonit kolmsada kakskümmend üks tuhat kolmsada kuuskümmend kolm) kümnendkohta. , mis algselt tähistas vaid ringjoone pikkuse ja diameetri suhet, esineb tänapäeva matemaatikas paljudes kõige erinevamates seostes ja valemites,
Esimesed mehaanilised arvutusmasinad leiutati Euroopas 17. sajandil, tuntumad neist on Prantsuse filosoofi Blaise Pascali liitmise-lahutamise masin ning Leibnizi masin, mis suutis lisaks korrutada, jagada ja ruutjuuri arvutada. 1822. ehitas inglane Charles Babbage prototüübi esimese programmeeritava arvuti prototüübi: Babbage' masinale sai kasutaja vabalt ette anta meetodeid, mida mehaaniliselt järgides masin soovitud tulemuseni j~udis. Esimesi programmeeritavaid elektronarvuteid hakati ehitama 1930. aastate lõpus ja neljakümnendate alguses nii Saksamaal, Inglismaal kui USAs. Paar aastat varem oli loogikutel ja matemaatikutel tekkinud aktiivne huvi arvutite programmeerimise ja algoritmide ning nende üldise teooria vastu. Teooria jaoks pole tegelikult töötada suutvat arvutit vaja, piisab abstraktselt ettekujutatavast arvutist, mis suudab täita meie poolt etteantud operatsioone. Sellised abstraktsed arvutid ja nende programmeerimise teooria lõid teineteisest
on tegemist lihtsalt valesti töötava programmiga. Maailma esimese arvutiprogrammi koostas Babbage'i arvutile leedi Augusta Ada Lovelace, seega esimene programmeerija oli naine. Tüdrukud, saage sellest innustust! Arvutite rakendusala laienemine Alguses kasutati arvuteid ainult arvutusülesannete jaoks. Uuemad arvutid tegid arvutusi kiiremini ja laiendasid lahendatavate ülesannete valdkonda. Suur arvutusjõudluse hüpe toimus selle sajandi keskpaigas, kui hakati looma elektronarvuteid. 1946. aastal avaldas ameerika matemaatik John von Neumann artikli, kus ta sõnastas kaks põhiprintsiipi, mida rakendatakse kõigis kaasaegsetes arvutites: 1. arvutis tuleb arvud esitada mitte kümnendsüsteemi arvudena, vaid kahendsüsteemis, s.t. ainult numbrite 0 ja 1 abil; 2. arvuti töö juhtimiseks tuleb kasutada arvuti mälus paiknevat programmi (kuni selle ajani kasutati programmeerimiseks perfokaarte, perfolinte ja juhtimispuldi lüliteid).
juhul on tegemist lihtsalt valesti töötava programmiga. Maailma esimese arvutiprogrammi koostas Babbage'i arvutile leedi Augusta Ada Lovelace, seega esimene programmeerija oli naine. Tüdrukud, saage sellest innustust! Arvutite rakendusala laienemine Alguses kasutati arvuteid ainult arvutusülesannete jaoks. Uuemad arvutid tegid arvutusi kiiremini ja laiendasid lahendatavate ülesannete valdkonda. Suur arvutusjõudluse hüpe toimus selle sajandi keskpaigas, kui hakati looma elektronarvuteid. 1946. aastal avaldas ameerika matemaatik John von Neumann artikli, kus ta sõnastas kaks põhiprintsiipi, mida rakendatakse kõigis kaasaegsetes arvutites: 11 / 115 1. arvutis tuleb arvud esitada mitte kümnendsüsteemi arvudena, vaid kahendsüsteemis, s.t. ainult numbrite 0 ja 1 abil; 2. arvuti töö juhtimiseks tuleb kasutada arvuti mälus paiknevat programmi (kuni selle ajani kasutati programmeerimiseks perfokaarte, perfolinte ja
annaabi.ee 
