peab valikuta kujutama korrapärane punktistik, mis tantsuõpikust, TV-s ja kõike seda, mis on olemas. jäljendab trükipildi ajakirjanduses levinud Vaieldamatu on ainult rastrit,aga muidugi taas üldtuntud fotod visuaalse kogemuse paljukordses suurenduses. liiklusõnnetustest, teravus. Lichtensteini teosed ei rassirahutustest või hinda kommertskultuuri elektritoolidest, aga ka heaks ega halbaks, kuid Mona Lisast, Jaqueline igatahes kujutamisväärseks. Kennedyst, Marilyn Punktide kasutamine Monroest või ainult viimase muutus tal hiljem naeratavast suust. Sellistele formaalsuseks ja motiividele lisas ta dekoratiivsemaks
Arvan, et igaüks võiks olla masin". Oma töödes rõhutas ta samuti masinlikkust, standartsust, isikupäratust, valides motiiviks kõige kulunuma visuaalse materjali. Kõik Warholi teosed kujutavad ilma kommentaari või tõlgenduseta objekte või nähtusi, mis olid tüdimuseni tuttavad igale ameeriklasele. Motiivideks olid talle näiteks dollarilised rahatähed, kokakoola pudelid, ,,Campbelli" firma supipurgid; ajakirjades ilmunud üldtuntud fotod rassirahutustest, elektritoolidest, Jacqueline Kennedyst, Elvis Presleyst, Marilyn Monroe'st või ainult tema naeratavast suust jne. Sellistele motiividele (mida ta tavaliselt fotomehaaniliselt lõuendile kandis) lisas ta mõnikord plakatlikku värvi, muus osas midagi muutmata. Tavaliselt kordus sama motiiv kümnetel piltidel, mis näitusel mõjus lõpmatu, masinlikult toodetud seeriana. Pärast aastat 1965 tegeles ta rohkem filmikunstiga, järgides ka seal ülima ,,jaheduse" printsiipi. Oma piltidega nendib Warhol
Arvan, et igaüks võiks olla masin“. Oma töödes rõhutas ta samuti masinlikkust, standartsust, isikupäratust, valides motiiviks kõige kulunuma visuaalse materjali. Kõik Warholi teosed kujutavad ilma kommentaari või tõlgenduseta objekte või nähtusi, mis olid tüdimuseni tuttavad igale ameeriklasele. Motiivideks olid talle näiteks dollarilised rahatähed, kokakoola pudelid, „Campbelli“ firma supipurgid; ajakirjades ilmunud üldtuntud fotod rassirahutustest, elektritoolidest, Jacqueline Kennedyst, Elvis Presleyst, Marilyn Monroe’st või ainult tema naeratavast suust jne. Sellistele motiividele (mida ta tavaliselt fotomehaaniliselt lõuendile kandis) lisas ta mõnikord plakatlikku värvi, muus osas midagi muutmata. Tavaliselt kordus sama motiiv kümnetel piltidel, mis näitusel mõjus lõpmatu, masinlikult toodetud seeriana. Pärast aastat 1965 tegeles ta rohkem filmikunstiga, järgides ka seal ülima „jaheduse“ printsiipi
Arvan, et igaüks võiks olla masin". Oma töödes rõhutas ta samuti masinlikkust, standartsust, isikupäratust, valides motiiviks kõige kulunuma visuaalse materjali. Kõik Warholi teosed kujutavad ilma kommentaari või tõlgenduseta objekte või nähtusi, mis olid tüdimuseni tuttavad igale ameeriklasele. Motiivideks olid talle näiteks dollarilised rahatähed, kokakoola pudelid, ,,Campbelli" firma supipurgid; ajakirjades ilmunud üldtuntud fotod rassirahutustest, elektritoolidest, Jacqueline Kennedyst, Elvis Presleyst, Marilyn Monroe'st või ainult tema naeratavast suust jne. Sellistele motiividele (mida ta tavaliselt fotomehaaniliselt lõuendile kandis) lisas ta mõnikord plakatlikku värvi, muus osas midagi muutmata. Tavaliselt kordus sama motiiv kümnetel piltidel, mis näitusel mõjus lõpmatu, masinlikult toodetud seeriana. Pärast aastat 1965 tegeles ta rohkem filmikunstiga, järgides ka seal ülima ,,jaheduse" printsiipi
Arvan, et igaüks võiks olla masin". Oma töödes rõhutas ta samuti masinlikkust, standartsust, isikupäratust, valides motiiviks kõige kulunuma visuaalse materjali. Kõik Warholi teosed kujutavad ilma kommentaari või tõlgenduseta objekte või nähtusi, mis olid tüdimuseni tuttavad igale ameeriklasele. Motiivideks olid talle näiteks dollarilised rahatähed, kokakoola pudelid, ,,Campbelli" firma supipurgid; ajakirjades ilmunud üldtuntud fotod rassirahutustest, elektritoolidest, Jacqueline Kennedyst, Elvis Presleyst, Marilyn Monroe'st või ainult tema naeratavast suust jne. Sellistele motiividele (mida ta tavaliselt fotomehaaniliselt lõuendile kandis) lisas ta mõnikord plakatlikku värvi, muus osas midagi muutmata. Tavaliselt kordus sama motiiv kümnetel piltidel, mis näitusel mõjus lõpmatu, masinlikult toodetud seeriana. Pärast aastat 1965 tegeles ta rohkem filmikunstiga, järgides ka seal ülima ,,jaheduse" printsiipi
annaabi.ee 
