Kreeka lüürika ja teater Kreeka lüürika Lüürika eelkäijaks rahvalaul. Nimetus lüürika tuli keelpillist lüüra. Sisu on ülistus elule, elutervele jõule ja armastusele. Zanriliselt jaguneb eleegiaks, jambograafiaks ja meelikaks. Eleegia Eleegia kaebelaul, hiljem mõtisklev luuletus sõjasündmustest, poliitikast, armastusest. Eleegia viljelejad spartalane Tyrtaios, riigimees Solon, palgasõdur Archilochos. Jambograafia Jambograafia hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi. Esimene silp lühike, teine pikk. Rajajaks peetakse Archilochost. MEELIKA Meelika jaguneb monoodiliseks ja koorimeelikaks.
Zanrianalüüs Analüüsin seda luuletust, kuna pidin ühte luuletust analüüsima ja ma võtsin juhuslikult just selle luuletuse. Luuletus räägib inimesest, kes tahab enda ellu inimesi, kes teda väärtustataks, kuid siiani pole ta veel ühtegi kaaslast, keda saaks oma hingesugulaseks nimetada, veel leidnud. Tegu on eleegia zanrisse kuuluva teosega. „Väike-Aasias nimetati eleegiaks nutulaulu, mida kanti ette früügia flöödi saatel, kuid vana-joonia eleegial pole kohustuslikku nukrat iseloomu. See on õpetliku sisuga lüüriline luuletus, mis sisaldab ergutusi ja üleskutseid tähtsaks ja tõsiseks teoks, mõtisklusi, aforisme jms. Eleegiaid lauldi pidudel ja rahva kokkutulekutel. Tema väliseks tunnuseks on eriline värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusel kujuneb kahest värsist salm –
ennast kui ,,pimedat, kes elab kaljulises Chioses", mis on ilmselge vihje Homerosele. 23. Kuidas jagunes vanakreeka poeesia arhailisel ajal? Mis iseloomustab arhailise aja kreeka luulet? Milline oli selle seos muusikaga? Kreeklased jaotasid poeesia zanriti: · Eleegia ja jamb - Tänapäevases tähenduses on eleegia kurvatooniline luuletus mis tahes värsimõõdus. Antiikajal nimetati eleegiaks ükskõik mis teemal loodud luuletust, mille rütmiliseks ühikuks oli eleegiline distihhon (kaksikvärss). Jamb kasvas välja pilkelaulust, jambi rütm on pealetükkiv, terav. Jamb vastandus prestiizikatele zanritele. Pandi kirja tavaväärtusi mõnitavat, ka eluraskusi kurtvat luulet. Värsimõõduks oli jambiline trimeeter. · Monoodiline lüürika e meelika (soololüürika) - Monoodiline meelika vastab enim nüüdisaegsele lüürikale.
Jambiline trimeeter koosnes kolmest meetrumist, igaühes kaks jambilist värsijalga. jambiline trimeeter Jamb oli arvatavasti esimene zanr, milles loobuti laulust. Arhailisel ajal ei seostunud jamb ühegi kindla värsimõõduga, jambide asemel kasutati ka trohheusi ja teisi värsimõõte. Eleegia- Tänapäevases tähenduses on eleegia kurvatooniline luuletus mis tahes värsimõõdus. Antiikajal nimetati eleegiaks ükskõik mis teemal loodud luuletust, mille rütmiliseks ühikuks oli eleegiline distihhon (kaksikvärss). See koosnes heksameetrist ja sellele järgnevast pentameetrist. Viimane moodustus kahest heksameetripoolest, mida lahutas dierees (jaotamine, lahutamine). Enne diereesi langevad sõnalõpp ja värsijala lõpp kokku. Eleegia keel oli lähedane eepose keelele ja saatepilliks pigem puhkpill.
Kreeka mandri vanim meile tuntud luuletaja. Tema olulisim ülesanne kõneleda tõtt! Homerost ja Hesiodost võrreldi juba antiikajal. Üldiselt jäi tuntuse osas Homerosele alla. Tervikuna on meieni jõudnud 2 Hesiodose eepost: ,,Teogoonia" (jumalate põlvnemisest jutustav eepiline kataloog, mis on oluline allikas varastest kreeka müütidest) ja ,,Tööd ja päevad" (õpetab põllumehi ehk siis eluolu, tuleb loobuda ahnitsemisest ja elada ausalt-töökalt). Eleegia Eleegiaks nim Väike-Aasias itku, nutulaulu. Esitati flöödi saatel. Vana-joonia kirjanduslik eleegia on õpetliku sisuga lüüriline luuletus. Neid lauldi pidudel. Eriline on tema värsiehitus heksameeter vaheldub pentameetriga. Eleegiline distihhon e salm e eleegiline kaksikvärss. Eleegiline värsivorm (heksameeter ja sellega sarnanev pentameeter) lähendas eleegiat eeposele.
luuletajad lõid kirjandusse rea uusi värsimõõte, nendes kirjutatud luuletusi määrati sooloesituks lüüra saatel. Lesbose saare lüürikute luutused olid määratud ettekandmiseks teatavas kindlas keskkonnas. Koorilüürika lätted on folkloorsed, koor oli rituaalne- nii tantsis kui ka laulis. Alaliigid: Hümn, ood, epniikon (kiidulaul võitjate auks nt spordis), tüüpiline oli dooria murre. Lihtsamad lüürika liigid on eleegia ja jamb. Nüüdisaja kirjandusteaduses nimetatakse eleegiaks (tavaliselt saadeti puhkpilliga) kurvatoonilist luuletust mis tahes värsimõõdus; antiikajal aga, olnud ürgselt leinalaul, kujunes see teatavas vormis, nimelt nn. eleegilistes distihhonides kirjutatud mitmesuguse sisuga luuletute üldnimetuseks. Selline distihhon koosneb heksameetrist ja pentameetrist (sisaldab nagu heksam.-gi kuus värsitõusu, ent mille kolmas ja kuues värsijalg on mõlemad kahanenud üheks pikaks rõhusilbiks; kolmanda värsijala järel asub tsensuur, mis jagab
1944. aastal põgenes Rootsi, kus töötas samuti raamatukogus. 1950. ilmus tema viimane luulekogu ,,Tuli ja tuul". 1956. aastal surnud Suits on maetud Stockholmi. 4. PILET ÜLEVAADE ANTIIKLÜÜRIKAST , S APPHO, O VIDIUSE , VERGILIUSE LOOMING PÕHIJOONTES A.H TAMMSAARE ELU JA LOOMING , ,,JUUDIT" 7. ja 6. sajandil eKr hakkasid oma tekste kirja panema ka luuletajad. Esialgu nimetasid kreeklased luuletajaid eleegia- ja jambi- või laululoojaiks. Eleegiaks nimetati luulet, millele oli omane kaksikvärss, sisuks elulised teemad. Jambi puhul oli iseloomulik kolmik värsimõõt, sisult enamasti satiiriline. Paljude eleegiate eripära seisnes näiteks selles, et need innustasid sõdalasi võitlema. Hellenismiajal tuli käibele mõiste lüürika, mille all mõisteti muusika saatel lauldavat luulet: monoodilist (soololaululine) ja koorilüürikat, mille puhul lisandus tekstile ka tantsuline liikumine
annaabi.ee 
