Seesugune ebaloomulik käitumine on tingitud tema eelnevast koolitusest- lahing, sellele eelnevad ja järgnevad sündmused vormisid temast midagi säärast. Noormeestest vormiti inimesed, kes ei tohi ja saagi olla inimesed ning seda ainult selleks et ellu jääda. Ükski sündmus ei suudaks olla niivõrd võigas, kui seda on sõda just seetõttu, mida see inimestega teeb. Lahinguväljadel unustatakse enese loomus ning muututakse elajateks, kuigi mitte enese valikul, vaid kolmandate osapoolte otsustest tingituna. Pimedus ei ole kunagi pimedust ära ajanud ning viha ei suuda minetada viha, ometi on näidanud ajalugu ja näitab ka tänapäev, et inimesed ei suuda elada konstantses rahus, kuna ei suudeta õppida ajaloost. Keegi ei või teada, mitut sõda läheb tarvis selleks, et jõutaks ühisele mõistmisele selle laastavuses, kuid loodetavasti suudab aidata kaasa ajaloo sündmuste talletamine ja väärtkirjandus parema
jõudsid lugejateni kogud "Vastu hommikut" ja "Ristisõitjad" Gailiti esimese loomingujärgu novellides on mõndagi ühist Tuglase teostega. Neis on tegevuskohtadeks ebamaised saared, mered või tundmatud maakohad; tegelasteks iseäralikud, haiglaste kalduvustega, müütilised või poolfantastilised olevused, keda juhivad üleloomulikud jõud ja juhtumused. Nende novellide maailm on täis õudu, kuritegusid ja tõbesid. Tegelased heitlevad ja prassivad elu agoonias ning moonduvad seeläbi elajateks, sinisteks kuraditeks või mustadeks kassideks, neid hävitavad fosfortõbi ja kollane hullumeelsus. Toetudes Spengleri Euroopa allakäigu filosoofiale, ennustab kirjanik inimkonna peatset hukkumist. Gailiti hilisemates novellides väheneb fantastilisus ja grotesk. Ta läheneb realistlikule kirjutuslaadile, loobumata siiski täiesti oma loomingu romantilisisümbolistlikust põhialusest. Kirjaniku följetoniloomingu kõrgaeg jääb 20.-tesse aastatesse. Paremik sellest on
Gailiti esimese loomingujärgu novellides on mõndagi ühist Tuglase teostega. Neis on tegevuskohtadeks ebamaised saared, mered või tundmatud maakohad; tegelasteks iseäralikud, haiglaste kalduvustega, müütilised või poolfantastilised olevused, keda juhivad üleloomulikud jõud ja juhtumused. Nende novellide maailm on täis õudu, kuritegusid ja tõbesid. Tegelased heitlevad ja prassivad elu agoonias ning moonduvad seeläbi elajateks, sinisteks kuraditeks või mustadeks kassideks, neid hävitavad fosfortõbi ja kollane hullumeelsus. Toetudes Spengleri Euroopa allakäigu filosoofiale, ennustab kirjanik inimkonna peatset hukkumist. Gailiti hilisemates novellides väheneb fantastilisus ja grotesk. Ta läheneb realistlikule kirjutuslaadile, loobumata siiski täiesti oma loomingu romantilisi sümbolistlikust põhialusest. Kirjaniku följetoniloomingu kõrgaeg jääb 20.-tesse aastatesse. Paremik
Hilisemates novellides fantastilisus väheneb. Gailiti esimese loomingujärgu novellides on mõndagi ühist Tuglase lühiproosaga. Neis on tegevuskohtadeks ebamaised saared, mered või tundmatud maakohad; tegelasteks iseäralikud, haiglaste kalduvustega, müütilised või poolfantastilised olevused, keda juhivad üleloomulikud jõud ja juhtumused. Novellide maailm on täis õudu, kuritegusid ja tõbesid. Tegelased heitlevad ja prassivad elu agoonias ning moonduvad seeläbi elajateks, neid hävitavad fosfortõbi ja kollane hullumeelsus. Tammsaare ,,Ma armastasin sakslast": Romaan "Ma armastasin sakslast" ilmus 1935. A ja pälvis elavat vastukaja. Kohati äärmiselt kriitiline romaan on eesti psühholoogilise realismi meistriteos, millele ajastuomane kriitika heitis ette eestlase tüpaazi halvustamist ja pessimismi õhutamist, kuid oli siiski sunnitud möönma uue, moodsa romaani sündi eesti kirjanduses. Romaani tegevus toimub Eestis 1920. aastate lõpul.
"Vastu hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927). Gailiti esimese loomingujärgu novellides on mõndagi ühist Tuglase lühiproosaga. Neis on tegevuskohtadeks ebamaised saared, mered või tundmatud maakohad; tegelasteks iseäralikud, haiglaste kalduvustega, müütilised või poolfantastilised olevused, keda juhivad üleloomulikud jõud ja juhtumused. Novellide maailm on täis õudu, kuritegusid ja tõbesid. Tegelased heitlevad ja prassivad elu agoonias ning moonduvad seeläbi elajateks, neid hävitavad fosfortõbi ja kollane hullumeelsus. Toetudes Spengleri Euroopa allakäigu filosoofiale, ennustab kirjanik inimkonnale peatset hukku. Hilisemates novellides väheneb fantastilisus ja grotesk. Kirjanik läheneb realistlikule kujutuslaadile, loobumata siiski täiesti oma loomingu romantilis- sümbolistlikust põhialusest. Gailitist kui novellistist annavad ülevaate "Kogutud novellid" I-III (1940-1942).
süütundest vabad, mis on tüüpiline just kristlastele. Kuigi Idamaade müstitsistid on veel rohkem loomalike aktide vältimisele süvenenud kui kristlased, meenutab see neile igal sammul, et nad pole pühakud vaid üksnes inimesed lihtsalt üks loomaliik, vahest isegi paremad, kuid sageli siiski tunduvalt halvemad kui need neljakäpukil kõndijad kes oma jumaliku, hingelise ja vaimse arengu tõttu on muutunud kõige pahelisemateks ja õelamateks elajateks maailmas! Satanist küsib: ,,Mida halba on inimeseks olemises koos kõigi oma inimlike piirangute ja hüvedega?" Oma ihasid eitades pole müstik jõudnud sunduse ületamisele kriipsu võrragi lähemale kui ta sugulashing kristlane. Idamaade müstilised usundid õpetavad inimesi oma naba üle mõtisklema, pea peal seisma, tühja seina jõllitama, siltide kleepimist vältima ja vastu seisma enesedistsipliini materiaalsetele lõbudele. Sellest hoolimata olen kindel, et te olete
annaabi.ee 
