Varajased ekspressionismi viljelejad soovisid, et kunst oleks rohkem muusika sarnane, andes emotsioone ja tähendusi edasi pigem läbi vihjete ja vabade seoste, kui vormide ja välisilmete kaudu. Ekspressionism on subjektiivne kunstisuund, kuna see eeldab kujutatu lahtimõtestamist vaataja poolt. Tihti anti emotsioone edasi värviplekkide kaudu. Kuigi seda kasutatakse tänapäeval terminina, siis tegelikkuses pole kunagi olemas olnud rühmitust või liikumist, kes nimetasid end ,,ekspressionistideks," kui välja jätta termini kasutus Herwarth Waldeni ajakirjas ,,Der Sturm" (Torm). Ekspressionism, kui väljend ühendas peamiselt Saksamaal olevaid kunstnikuid, kes esitasid väljakutse seni valitsenud akadeemilistele traditsioonidele. Ekspressionismi eelkäijateks võib pidada fovismi esindajaid ning Edward Munchi ja Vincent van Goghi loomingut. Nii nimetatud ,,ekspressionismi" esimese laine esindajateks said 1905. aastal Dresdenis rajatud
August Stramm). Sõna ,,ekspressionsim" võeti algselt kasutusele XIX sajandi keskpaiku kujutava kunsti valdkonnas, impressionismi vastandina. Ühtseks vooluks hakkas ekspressionism kujutavas kunstis, kinos, teatris ja kirjanduses koonduma 1910. aasta paiku. Ekspressionismi keskuseks kujunes Berliin. 1911 1932 ilmusid Berliinis ajakirjad Torm ja Aktsioon. Mõlemad ajakirjad avaldasid tollal veel tundmatute noorte luuletajate loomingut. Noorteks ekspressionistideks olid Jakob van Hoddis, Georg Heym, Georg Trakl, Franz Werfel, Gottfried Benn, Ernst Stadler, Walter Hasenclever, August Stramm ja Johannes Becher. Pärast sõda jäid ekspressionistlikku luule peamisteks esindajateks Gottfried Benn, Walter Hasenclever, Franz Werfel ja Johannes Becher. 1909. a asutas Kurt Hiller Berliinis kirjandusliku ,,Uue Klubi", kus esitati ekspressionistlikku luulet. Ekspressionismis on keskseks autori eneseväljendus, autori intensiivne suhe maailmas.
● FRANZ KLINE (1910-1962) Franz Kline sai tuntuks laiade, mahlaste ja energiliste pintslitõmmetega, millest efektsemad on musta värviga valgel taustal. Maaliline hoog ja vabadus meenutavad hiina ja jaapani kalligraafiat, kuid palju kordi suuremas formaadis. Franz Kline (1910 - 1962): Merce C (1961) ● MARK ROTHKO (1903-1970) Abstraktseteks ekspressionistideks nimetatute hulgas on aga palju selliseid, kes tublisti erinevad Pollockist ja De Kooningist, näiteks pole nad tegevusmaalijad või pole isegi eriti ekspressionistlikud, küll aga abstraktsed. Viimaste esindajaks on Mark Rothko. Rothko alustas küll Gorky tüüpi ekspressionistlik-sürrealistlikus laadis, kuid 1947. aastal jõudis oma küpse stiilini. Suurel ühevärvilisel pinnal näeb tavaliselt kolme ebamääraste hajuvate
pintslivart, puupulki, pahtlinuga või muud. Värvidest eelistab ta puhtaid ja intensiivseid kollane, punane, sinine, kuid ühendab neid Pariisi koolkonnaga võrreldes toorelt. FRANZ KLINE (1910-1962) Franz Kline sai tuntuks laiade, mahlaste ja energiliste pintslitõmmetega, millest efektsemad on musta värviga valgel taustal. Maaliline hoog ja vabadus meenutavad hiina ja jaapani kalligraafiat, kuid palju kordi suuremas formaadis. MARK ROTHKO (1903-1970) Abstraktseteks ekspressionistideks nimetatute hulgas on aga palju selliseid, kes tublisti erinevad Pollockist ja De Kooningist, näiteks pole nad tegevusmaalijad või pole isegi eriti ekspressionistlikud, küll aga abstraktsed. Viimaste esindajaks on Mark Rothko. Rothko alustas küll Gorky tüüpi ekspressionistlik-sürrealistlikus laadis, kuid 1947. aastal jõudis oma küpse stiilini. Suurel ühevärvilisel pinnal näeb tavaliselt kolme ebamääraste
või muud. Värvidest eelistab ta puhtaid ja intensiivseid kollane, punane, sinine, kuid ühendab neid Pariisi koolkonnaga võrreldes toorelt. FRANZ KLINE (1910-1962) Franz Kline sai tuntuks laiade, mahlaste ja energiliste pintslitõmmetega, millest efektsemad on musta värviga valgel taustal. Maaliline hoog ja vabadus meenutavad hiina ja jaapani kalligraafiat, kuid palju kordi suuremas formaadis. MARK ROTHKO (1903-1970) Abstraktseteks ekspressionistideks nimetatute hulgas on aga palju selliseid, kes tublisti erinevad Pollockist ja De Kooningist, näiteks pole nad tegevusmaalijad või pole isegi eriti ekspressionistlikud, küll aga abstraktsed. Viimaste esindajaks on Mark Rothko. Rothko alustas küll Gorky tüüpi ekspressionistlik-sürrealistlikus laadis, kuid 1947. aastal jõudis oma küpse stiilini. Suurel ühevärvilisel pinnal näeb tavaliselt kolme ebamääraste hajuvate
annaabi.ee 
