Ekspressionism 12. klassile (0)

Ekspressionism (pr k expression) tähendab väljendama, lad k ex ehk väljapoole.
Ekspressionism tähistab 20. sajandi alguses tekkinud suunda, mis avaldus kunstis, kirjanduses, teatris, filmis ja muusikas. Kõige jõulisemalt levis Saksamaal. Kasvas välja romantismist, nagu ka impressionism. Kuid erinevus impr. on see, et oluline pole mitte välise kujutamine (väljast sisse), vaid sisemise kujutamine (seest välja). Kõike väljendatakse läbi enda ja oma tunnete, äärmuslik eneseväljendus.
Ekspressionism, nagu kunst enamasti, peegeldab oma aega:

Poliitiline käärimine: Austria-Ungari keisririik (rahvusküsimus); Venemaa revolutsioon – tsaaririigi kukutamise püüd; Balkani ebastabiilsus – Euroopa püssirohutünn; kolooniate ümberjagamised.

Tööliste halb olukord, klassivahed. Rikkad olid ikka rikkad ja nautisid elu.

Äärmuslikud liikumised, tööliste ja kultuuriinimeste seas (suurte mõtlejate mõjud).

Tööstuse areng, elu kiirenemine, linnastumine , mass-inimene, üksindus, hoolimatus.

Viib Esimese maailmasõjani, mis oli täielik vapustus (1914-1918).

Pettumine kõiges ( teaduses , kultuuris, religioonis, inimkonnas, inimlikkuses). „Jumal on inimkonna hüljanud“
Ekspressionistid leidsid , et modernsus on inimese tõuganud orjalikule positsioonile, inimkond peab sellest vabanema; moodne linn on olemuselt põrgulik, kuna allutab üksikindiviidi tööstusühiskonna mehaanilisele keskkonnale, muudab inimese seesmiselt tasakaalutuks. Ekspressionistid süüvisid linna koletusliku olemuse paljastamisele; inimene on eemaldunud oma loomulikust keskkonnast ehk loodusest; subjektiivne emotsioon on alaliselt represseeritud – see emotsioon tuleb vabastada (loominguliselt) ja suunata sotsiaalsete piirangute vastu. Freudi mõju: allasurutud tungid, mis vallandusid paisu tagant tõid kaasa katastroofi (maailmasõjad).
Ekspressionistlikud jooned kunstis:

Sünged (porised) värvid või karjuvad, lausa kriiskavad värvid

Tasakaalustamata või nihkes kompositsioon

Moonutatud figuurid ja vormid, samas rõhutati just kontuure

Hakati kujutama mass-inimest, üksik inimene suure massi keskel, oma tunnetega üksi, sünges olekus, tuima ilmega või hoopis näota kujuna

Sageli esineb moonutatust, et olla väljendusjõulisem, ekspressiivsem

Armastus pole romantiliselt idealiseeritud, vaid sõge võimuvõitlus naise ja mehe vahel, mis toob kaasa ängistuse.
Muusikas tekkis ekspressionism samuti 20. saj algul, üks varasemaid ilminguid oli Straussi “Salome” (1905) ja „Elektra” (1909) ja isegi Mahleri hilised sümfooniad, nt 9. sümf (1909). Valdavaks sai siiski alates 1910ndaist, eelkõige Uus Viini koolkonna Schönbergi, Bergi ja Weberni loomingus.
Ekspressionistlikud jooned muusikas:

Muusika väljendusvahendite äärmuslik kasutamine: orkestrikoosseisud kammerlikest hiigelmõõtudeni, vokaal karjest sosinani, dünaamika vaevukuuldavast äkk-forte-ni

Atonaalne helikeel; sellest tulenevalt meloodia- ja harmoonialiinide näiline kaootilisus

Vaba vormikäsitlus, vahel taotluslikult laialivalguv, hoomamatu

Mitmekesine rütmika ja vahelduv taktimõõt , üldpilt taotluslikult närviline, heitlik

Olustikumuusika pilamine, groteski rõhutamine

Tämber rõhutatult sünge ja salapärane, häälel ja instrumendil otsitakse “tavapärasest ilust” erinevaid kõlakvaliteete, vahel kasutatakse lausa teatraalseid efekte (näiteks Schönbergi „Kuu Pierrot“).
Ekspressionismi iseloomustab hästi Schönbergi mõte: “Kunst on nende hädakarje, kes kogevad kogu inimkonna saatust.”