Suurbritannias leidub maavaradest rauda, tsinki, tina, pliid, sütt, maagaasi, vaske, potast, kipsi ja ehituskivi. Enamik ettevõtteid paikneb kivisöe ja rauamaagi või soodsais rannikupiirkondades. Tööstustoodangus on esikohal transpordivahendid ( autod, lennukid, laevad), järgnevad elektri-ja elektroonikaseadmed, tööpingid ja põllumajandusmasinad. Kiiresti arenenud keemiatööstuses on pidevalt suurenenud oma nafta ja gaasi kasutamine. Varem peamiselt eksporttoodangut valmistanud tekstiiltööstuse osatähtsus on tugevasti langenud. Toiduainetööstus varustab peamiselt siseturgu. Sõjajärgsel perioodil hakati Suurbritannias pöörama rohkem tähelepanu põllumajandusele. Farmid said subsiidiume ja vahendeid tootmise ratsionaliseerimiseks, peamiselt väetise muretsemiseks. Hakati maksma preemiaid saagikuse suurenemise ja karja produktsiivsuse tõusu eest. Samuti suurenes põllumajanduses tarvitatavate masinate arv. Valitsus kehtestas ka
Eestis rakendatakse seda süsteemi 1994 aastast. Abi saavad väike- ja keskmised ettevõtted. Finantseerimise allikad on riigieelarve aga samuti riigi garantiiga võetavad sise- ja välislaenud. Abi korraldamiseks on moodustatud sihtfinantseerimise erinevad fondid. Nt ettevõtluse krediteerimise sihtasutus. Põhitingimusteks on see, et finantseeritakse arengupiirkondadesse uute ettevõtete loomist ning olemasolevate laiendamist. Samuti neile, kes suurendavad tööhõivet ja eksporttoodangut. Ei finantseerita ettevõtteid kui üle 50% omakapitalist kuulub teistele juriidlistele isikutele või alla 70% omakapitalist kuulub residentidele. Pakutavad krediteerimisvõimalused: 1. otselaenud alustavale ettevõttele, mis on tegutsenud alla 2 aasta. 2. otselaenud ettevõtetele, mille majandustegevuse algusest on möödunud üle 2 aasta. 3. laenud pankade kaudu. Ettevõtted sõlmivad pangaga kokkuleppe krediidi saamiseks ja valitsus garanteerib sellise krediidi
umbes 60% kogu Eesti rahvatulust (firmade kogukäive isegi üle 2/3 Eesti kogusummast, samuti tehakse sinna 2/3 investeeringuid) ja kus loodud rahvatulu ja sissetulekud 1 inimese kohta ületavad Eesti keskmist umbes 1,5 korda. Töötus on seal samuti väike. Põllu- ja metsamajanduses on mahud selles regioonis tagasihoidlikud, kuid needki majandusharud on tõhusad. Tallinna regioon ja seda peamiselt Tallinna linn annab 2/3 Eesti eksporttoodangut, kuid sinna saabub 4/5 kõigest, mida Eesti sisse ostab. Eesti kaubavahetuse defitsiidi tekitabki peamiselt Tallinn, natuke aitab kaasa ka Tartu regioon, kõigis ülejäänud regioonides ületab eksport importi. Seevastu teenib Tallinna regioon ka peamise osa teenustekaubanduse ülejääki. Arvukalt elab inimesi (13% Eesti rahvastikust) veel Ida-Virumaal, kuid see regioon on arengus mahajäänud, ehkki majanduskäibelt ja investeeringute mahult teisel kohal
sajandi lõpul, kui leiutati aurumasin. Esialgse rakendusena kasutati arumasinat kaevandustest vee väljapumpamisel. Pärast James Watti uuendust, leidis aurumasin universaalse rakenduse. Merkantilistliku majanduspoliitka põhijooned, selle erinevus turumajandusest: Riik hakkas üha rohkem sekkuma majandusellu. Põhimõtteks oli kodumaise tooraine maksimaalne ärakasutamine, et valmistada eksporttoodangut, milleks olid klaas, siid, moekaubad, parfüüm ja portselan. Kehtestati tollid, millega piirati tooraine kui ka seda töötlevate masinate väljavedu ning tarbekaupade sissevedu. Merkantilistlik majanduspoliitika eeldas keerulise monopolide ja privileegide, krediitide ja maksuvabastuste, tollide ning sisse ja väljaveokeeldude süsteemi loomist.
Vähenesid ka maarendist elatuva aadli sissetulekud. Talupoegadele tuli hindade revolutsioon kasuks nii toiduainete hindade tõusu kui ka rendi maksmise hõlbustumise tõttu. Merkantilistliku majanduspoliitika põhijooned ja näited selle konkreetsest rakendamisest varauusajal, merkantilismi erinevus turumajandusest. Merkantilistliku majandamise põhimõtteks oli kodumaise tooraine maksimaalne ärakasutamine, et valmistada eksporttoodangut, milleks olid peaasjalikult klaas, siid, moekaubad, parfüüm ja portselan. Sisse- ja väljaveotollidega piirati nii tooraine kui ka seda töötlevate masinate väljavedu ning tarbekaupade sissevedu. Merkantilistlik majanduspoliitika eeldas keerulise monopolide ja privileegide, krediitide ja maksuvabastuste, tollide ning sisse- ja väljaveokeeldude süsteemi loomist. Siseriiklikult püüti luua ühtset majandusruumi, kaotades sisetollid, tee- ja sillamaksud ning rajades liiklusolude
annaabi.ee 
