rakendatavuse kaemus-objektidele nagu see oli realiseerunud Newtoni füüsikas. Kanti seisukoht, et matemaatikat iseloomustab suurem tõsikindlus kui kõiki teisi inim- teadmise liike, toetub põhimõttele, et täielikult saame me mõista vaid seda, mille me oleme ise loonud (konstrueerinud). Filosoofiline tunnetus seevastu ei saa töötada “enda loodud” mõistetega, vaid peab lähtuma tavalise kõnepruugiga “antud” mõistetest, et neid “seletada” (A 730 / B 758) või “eksplitseerida” (A 727 / B 755). Niisugune selgitus/eksplikatsioon on aga alati piiratud. Kõnepruugiga “antud” mõisted toovad endaga kaasa tähenduste piiramatu paljususe, sest nad on selles seotud (tihti ka vastuoluliselt) teiste mõistetega. Mõistete antud seosed on aga selgitatavad üksnes “diskursiivselt”, s.t. samm-sammult arutledes. Lõpliku selguseni seejuures ei jõuta, mistõttu ei ole diskursiivne filosoofiline tunnetus võimeline ka
normaalse diskursuse (Kuhni "normaalse teaduse" mõiste üldistus) ja anormaalse (mis ei ole üldkehtiv ja aktsepteeritud) vahel. Ühed filosoofid on süstemaatikud -- epistemoloogilised filosoofid (see tüüp peaks kaduma). Teine sort on juhendajad -- hermeneutilised mõtlejad, kes püüavad uut avastada, nt. Heidegger, Dewey, Wittgenstein. Trad. F. katse eksplitseerida "ratsionaalsust" ja "objektiivsust" representatsiooni täpsuse tingimuste termineis on eksitav katse muuta epohhi normaalne diskursus kehtivaks igavesti. "Sattumuslikkus, iroonia, solidaarsus" 1989 (Contingency, irony, and solidarity" Igal inimesel on varuks hulk sõnu, millega õigustada oma tegusid, uskumusi ja eluviisi -- piirsõnavara. Historitsistid: -- valdav eneseloome e. privaatse autonoomia soov (näit. Heidegger ja Foucault).
mõnede filosoofide meelest järeldub sellest rahvapsühholoogia ekslikkus või kui mingi osa konjunktsioonis olevatest lausetest osutub vääraks, siis ei leidu seisundit, mis on selle konjunktsiooni kaudu defineeritud. Probleem määratlusega. Analüütilise funktsionalismi probleem: me ei tea, millised on need mõistet konstitueerivad üldteada asjaolud, mida tuleks lisada antud vaimuseisundi määratlusse Üks lahendus: Tuua appi varjatud, implitsiitne rahvateooria, mida me ei suuda (veel) eksplitseerida, ent oskame edukalt rakendada. Rahvateooria funktsionalist peab niisiis väitma, et see teooria on kusagil olemas, ehkki seda pole veel keegi suutnud üles kirjutada ja nii on üles kirjutamata ka vaimuseisundite funktsionaalsed definitsioonid. Kuid kas implitsiitse teooria eksplitseerimine on üldse võimalik? Kas on põhimõtteliselt võimalik täita lünki nendes funktsionaalsetes määratlustes? Kaalutlusi funktsionalismi vastu
Kuid piir selle vahel, mis on ,,loomulikult" antud, ja selle, mis ,,kunstlikult" loodud, on laialivalguv: kirjanduslik diskursus kasutab ühte või teist loomulikku keelt, loogikasüsteemid saavad alguse loomulikust keelest, kuid on vaieldamatult inimese looming. Loomulikud keeled ja loomulik maailm on meie jaoks tohutu märkide reservuaar, paljude semiootikate manifestatsiooni koht. Greimas Semiootiline teooria eelkõige signifikatsiooni/tähenduse teooria. Eksplitseerida teoreetiliste konstruktide vormis tähenduse mõistmise ja tootmise tingimused. See mõisteline eksplitseering viib/juhib seejärel teooria kasutatavate mõistete formaalse väljenduse juurde: tuleb formuleerida teatud semiootiline aksiomaatika. Järgmine etapp seisneb minimaalse formaalse keele koha määratlemises. Ja alles seejärel peaks teooria hakkama tegema valikut representatsiooni süsteemidest, milles ta
presupositsioonidele rohkem tähelepanu pöörata kui väidete puhul, sest küsilause võib väljendada presupositsioone, mida vastaja ei aktsepteeri. Nt tuntud küsimus ,,Kas sa oled oma igahommikuse konjakijoomise lõpetanud?" sisaldab presupositsiooni (vastaja on mingil perioodil igal hommikul konjakit joonud), mille tõesusega vastaja ei pea nõustuma. Sel juhul tuleb võtta luubi alla presupositsioon, mitte küsilause. Varjatud eeldusi pole alati vaja eksplitseerida. Näiteks kui arutletakse sportlase jooksuvõimekuse üle, pole üldjuhul vaja juurde lisada, et sportlane jookseb maapinnal, talle mõjub raskusjõud ning ta hingab õhku. Küll aga peab nende varjatud eeldustega arvestama niipea, kui viime sportlase ebatavalisse olukorda, nt kosmosesse. Varjatud eeldused on paigas juba enne küsimist, need võivad olla määratletud ka varasemas dialoogis. Presupositsioonid aga kuuluvad küsimuse juurde.
annaabi.ee 
