Mikrobioloogilise toidumürgistuse e. intoksikatsiooni puhul paljunevad mikroorganismid toidus ja produtseerivad seal toksiini, mis eraldub toitu juba mikroorganismi eluajal, sellest ka nimetus eksotoksiinid. Haiguse põhjustavad eksotoksiinid, elusate mikroobide olemasolu söömise ajal ei ole vajalik. Tuntumad bakteriaalsed toidumürgistused on botulism, stafülokokkoos, Clostridium perfringensi ja Bacillus cereuse toksiinidega tekkivad haigused. Seente produtseeritud eksotoksiine nimetatakse mükotoksiinideks ja nende tekitatud toidumürgistused on mükotoksikoosid. Mükotoksiine toodavad põhiliselt hallitusseente Aspergillus, Penicillium ja Fusarium mõned liigid. Paljud mükotoksiinid on väga vastupidavad kõrgetele temperatuuridele ja ei hävine keetmisel, leiva küpsetamisel, praadimisel. Seetõttu ei tohi hallitanud toitu süüa isegi pärast termilist töötlemist. Toidumürgistuse peiteperiood on lühike, minimaalselt ainult paar tundi, sest seedekulglasse
perfringens) või väikesi/keskmisi lokkis äärisega pesi. · Klostriidid on katalaas-negatiivsed. · Neil pole tsütokroomoksüdaasi süsteemi ja seetõttu annavad nad negatiivse oksüdaasi reaktsiooni. · Fermenteerivad suhkruid, mille käigus moodustavad mitmesuguseid lühikese ahelaga rasvhappeid (SCFA) ja alkohole (atsetoon, butanool). 34.C. perfringensi virulentsusfaktorid. · C. perfringens produtseerib rohkesti mitmesuguseid eksotoksiine ja ensüüme · Alfa-toksiin ehk letsitinaas (fosfolipaas C), mis oma olemuselt on letaalse, nekrotiseeriva ja hemolüütilise toimega. See lõhustab rakumembraanide letsitiini ning tema toimel lüüsuvad erütrotsüüdid, trombotsüüdid, leukotsüüdid ja endoteeli rakud. Seetõttu võivad C. perfringens'it sisaldavas haige mädas leukotsüüdid puududa. See toksiin põhjustab
Clostridium perfringens, Bacillus cereus); Salmonella spp. või Shigella spp. infektsioone; ebaselge etioloogiaga haigusi (Proteus spp., Escherichia coli, Pseudomonas spp.). Bakterite ohtlik tegevus seedekulglas on seotud nende enterotoksiinidega, mis jagunevad: eksotoksiinid, mida bakterid väljastavad ümbritsevasse keskkonda; endotoksiinid, mida bakter säilitab oma rakus ning vabastab alles bakteriraku desintegreerumisel. Eksotoksiine toodavad peamiselt Gram-positiivsed bakterid. Need on põhiliselt antigeensete omadustega väga mürgised valgud, mis muutuvad aktiivseks pärast latentsusperioodi. Siia kuuluvad toksiinid, mida eritavad Clostridium botulinum, Cl. perfringens ja Staphylococcus aureus. Kõige sagedasemateks on (enamasti loomse päritoluga) toidu kaudu mürgistused just viimatimainitud mikroobiga. Sümptomiteks on oksendamine, kõhulahtisus ja -valud.
eksponeeritud. Antibiootikumid töötavad tema suhtes suurepäraselt, pandeemiat karta ei tasu. B. cereus esineb kõikjal maailma muldades. Risk kõrgem saastunud toidu tarbimisel, penetreerivate vigastuste korral, intravenoosseid süsteid saavad pt-d. Virulentsus. B. anthracis • Virulentsetel tüvedel on polüpeptiidne kihn: antigagotsütaarne, nekroosi, pustula malignat põhjustav • Virulentsed tüved toodavad eksotoksiine: moodustuvad ödeemitoksiin (kaitsev antigeen + ödeemifaktor) ja letaalne toksiin (kaitsev antigeen + letaalne faktor). Need põhjustavad naha, soole, kopsu kahjustust. • Spoorid suudavad pinnases säilida B. cereus • Termostabiilne ja termolabiilne enterotoksiin • Spoorid suudavad pinnases säilida • Koedestruktsiooni vahendavad tsütotoksilised ensüümid tsereolüsiin ja fosfolipaas C Haigused. B. anthracis • Nahavorm: valutu paapul areneb haavandiks, ümbritsevad vesiiklid
membraan-seoselised ja periplasmaatilised valgud, ekstratsellulaarsed valgud). Valkude eksport ja sekretsioon Rakumembraanis on ligikaudu 300 erinevat valku; lisaks on graam-negatiivsete bakterite periplasmas veel 100 ja välismembraanis 50 erinevat valku. Sisemembraani valgud on näiteks tsütokroomid, F 1F0 ATP süntaas ja spetsiifilised transportvalgud. Periplasmasse viiakse hüdrolaase, antibiootikumi resistentsust tagavaid valke, eksotoksiine, ensüüme, mis osalevad rakukesta sünteesil ja mingi kasvusubstraadiga seonduvaid valke. Väliskeskkonda ja raku pinnale eksporditakse viburite ja piilide valke, hüdrolüütilisi ensüüme (proteaasid, lipaasid, nukleaasid). Patogeensed bakterid sekreteerivad toksiine, mis kahjustavad lisaks hüdrolüütilistele ensüümidele bakteri poolt rünnatava organismi rakke. Valkude transportimisel on olulised spetsiifilised signaaljärjestused
annaabi.ee 
