· Päikese näiv liikumine, ekliptika, zodiaak- päikest ei saa kinnistäheks pidad, sest ta ei ole taevasfääri suhtes paigas. Päike liigub kinnistähtede suhtes möödaringjoont, teeb aastaga ringi. Seda joont, mida mööda päike liigub nim ekliptikaks. Ekliptika läbib mingi hulga tähtkujusi. Ta on kaldu, lõikab ekvaatorit, aastaajad sõltuvad sellest, kus päike ekliptikal asub. Ekliptika läbib sodiaagimärke(loomamärgid). · Planeetide näiv liikumine- planeetide orbiidid on ühel tasapinnal.Nad liiguvad taevas, aga on alati ekliptikal. Aga planeedid võivad taevasse joonistada sakisilmuse(??). liikumissuund võib muutuda vastupidiseks, liikumine on ebaühtlane.
kaugusest. Kui Kuu ja Maa orbiidid oleksid täpselt ühes tasapinnas, sattuksid Päike, Maa ja Kuu ühele joonele kaks korda kuus -- noorkuu ja täiskuu ajal. Tegelikult on need tasandid väikese (5° 8') nurga all. Nurk on küll väike, aga kui seda võrrelda näiteks Kuu läbimõõduga (pool kraadi), näeme, et enamikel juhtudel jääb täiskuu Maa varjust (või Maa Kuu varjust) eemale. Varjutus on võimalik vaid siis, kui Kuu asub praktiliselt ekliptikal -- joonel, mis kujutab Päikese liikumist tähistaevas. Kuu tee taevas kulgeb ekliptika lähedal ja lõikab seda kahes punktis, mida nimetatakse Kuu orbiidi sõlmedeks: · tõususõlm - punkt, kus Kuu tee ületab ekliptika, liikudes lõunast põhja · veerusõlm - punkt, kus Kuu tee ületab ekliptika, liikudes põhjast lõunasse. Sõlmi ühendav joont (see on ju Maa ja Kuu orbiitide tasandite lõikejoon) nimetatakse sõlmede jooneks.
siseosadesse. Komeetide tiirlemisperiood võib Päikesesüsteemi siseosades hiidplaneetide, eelkõige Jupiteri ja Saturni, külgetõmbe mõjul märgatavalt muutuda. 16.mis on Sodiaak? Sodiaakehk loomaring on kujuteldav vöö taevas. Algselt tehti kindlaks selle rõnga läbimõõt nii, et rõnga sisse jääksid Päikese, Kuu ja viie iidsetel aegadel teada olnud planeedi (Merkuuri, Veenuse, Marsi, Jupiteri ja Saturni) orbiidid. Ekliptikal on 13 tähtkuju, kuid kui Kreeka astronoom Hipparchos (190-120 a. eKr) nägi sodiaagi korrapäratust, otsustas ta sodiaag jagada 12. võrdseks osaks, mis said endale loomaringi sümboli - neid osasid nimetatakse tänapäevani sodiaagimärkideks. Sodiaagis on tähtkujusid rohkem, kuna mitme tähtkuju nurgad on ekliptika lähedal, seda ületamata. Neist ekliptikale lähim on Vaal.
Kui Kuu ja Maa orbiidid oleksid täpselt ühes tasapinnas, sattuksid Päike, Maa ja Kuu ühele joonele kaks korda kuus -- noorkuu ja täiskuu ajal. Tegelikult on need tasandid väikese (5° 8') nurga all. Nurk on küll väike, aga kui seda võrrelda näiteks Kuu läbimõõduga (pool kraadi), näeme, et enamikel juhtudel jääb täiskuu Maa varjust (või Maa Kuu varjust) eemale. Varjutus on võimalik vaid siis, kui Kuu asub praktiliselt ekliptikal -- joonel, mis kujutab Päikese liikumist tähistaevas. Kuu tee taevas kulgeb ekliptika lähedal ja lõikab seda kahes punktis, mida nimetatakse Kuu orbiidi sõlmedeks: · tõususõlm - punkt, kus Kuu tee ületab ekliptika, liikudes lõunast põhja · veerusõlm - punkt, kus Kuu tee ületab ekliptika, liikudes põhjast lõunasse. Sõlmi ühendav joont (see on ju Maa ja Kuu orbiitide tasandite lõikejoon) nimetatakse sõlmede jooneks
mõõtmetest ning omavahelisest kaugusest. Kui Kuu ja Maa orbiidid oleksid täpselt ühes tasapinnas, sattuksid Päike, Maa ja Kuu ühele joonele kaks korda kuus noorkuu ja täiskuu ajal. Tegelikult on need tasandid väikese (5° 8') nurga all. Nurk on küll väike, aga kui seda võrrelda näiteks Kuu läbimõõduga (0,5°), näeme, et enamikel juhtudel jääb täiskuu Maa varjust (või Maa Kuu varjust) eemale. Varjutus on võimalik vaid siis, kui Kuu asub praktiliselt ekliptikal -- joonel, mis kujutab Päikese liikumist tähistaevas. Kuu tee taevas kulgeb ekliptika lähedal ja lõikab seda kahes punktis, mida nimetatakse Kuu orbiidi sõlmedeks: · tõususõlm - punkt, kus Kuu tee ületab ekliptika, liikudes lõunast põhja · veerusõlm - punkt, kus Kuu tee ületab ekliptika, liikudes põhjast lõunasse. Sõlmi ühendavat joont (see on ju Maa ja Kuu orbiitide tasandite lõikejoon) nimetatakse sõlmede jooneks.
kaaslastesst. Magnetväli on Jupiteril 20 korda tugevam kui Maal. Planeedi võimsad kiirgusvööndid küünivad pinnast 8 miljoni km kauguseni. Tugevatel magnetväljadel on oma roll Galileo kuude, eriti Io - vulkanismi energia, keskkonna kujundamisel. MILLAL VAADELDA JUPITERI Selle planeedi suhtes võime alati kindel olla. Enamuse aastast on ta nähtaval, peitudes vaid mõneks nädalaks Päikese taha. Vaatlustingimused sõltuvad peamiselt käändenurgast, st. asukohast ekliptikal - kui planeet on kaugel lõunataevas, käib ta meil madalalt ning on vaadeldav vaid lühikest aega. Jupiteri leidmine on tema suure näiva heleduse tõttu lihtne. Enamuse aastast on tema tähesuurus -2 ringis, vaid Päikesele lähenedes väheneb see -1,5-ni. Et Jupiteri tiirlemisperiood on tunduvalt pikem Maa-aastast, toimub tema vastasseis igal aastal, nihkudes aastaga Jupiteril ühe kuu. Parim aeg vaatlusteks on pärast vastasseisu, kuna planeet on siis näha õhtutaevas
kogu Päikest ära varjata (rõngakujuline päikesevarjutus). Päikesevarjutuse ajal varjab Kuu Päikese, kuuvarjutuse ajal katab Maa vari Kuu. Varjutuse tingimuseks on vaja, et Päike (on valgusallikas), Kuu ja Maa sattuks ühele joonele. Kui sagedasti selline sündmus aset leiab, sõltub taevakehade liikumisest ning taevakehade mõõtmetest ning omavahelisest kaugusest. Kuu ja Maa orbiidid on väikese (5o8,) nurga all. Varjutus on võimalik vaid siis, kui Kuu asub praktiliselt ekliptikal joonel, mis kujutab Päikese liikumist tähistaevas. Tähe evolutsioon: Universumis toimub kogu aeg uute tähtede sünd, elu ja surm. Tolm ja gaas on kaootilises liikumises ning paratamatult mitte-homogeenne. Kui kuskil on gaas või tolm piisavalt tihenenud, siis hakkab toimima gravitatsioon ning see gaasipilv tõmbub järjest rohkem kokku. Samal ajal kasvab pidevalt ka gravitatsioon. Lõpuks on tekkinud tähe-eelne seisund, mida nimetatakse prototäheks
väiksemate kraatritega nii, et kõigil neil on ühine keskpunkt. Suurim taoline moodustis kannab nime Valhalla. Tema heleda keskosa läbimõõt on 600 km, välimiste vallide läbimõõt küünib aga 3000 km-ni. Suure veesisalduse tõttu on Kallisto reljeef kaunis tasane, kõrguste vahe ei ületa kusagil ühte kilomeetrit. VAATLEMINE Enamuse aastast on Jupiter nähtaval, peitudes vaid mõneks nädalaks Päikese taha. Vaatlustingimused sõltuvad peamiselt käändenurgast, st. asukohast ekliptikal -- kui planeet on kaugel lõunataevas, käib ta meil madalalt ning on vaadeldav vaid lühikest aega. Jupiteri leidmine on tema suure näiva heleduse tõttu lihtne. Enamuse aastast on tema tähesuurus -2 ringis, vaid Päikesele lähenedes väheneb see -1,5-ni. Et Jupiteri tiirlemisperiood on tunduvalt pikem Maa-aastast, toimub tema vastasseis igal aastal, nihkudes aastaga ühe kuu võrra hilisemale ajale. Parim aeg vaatlusteks on pärast vastasseisu, kuna planeet on siis näha õhtutaevas
2) Päikesesüsteemi kuuluvad taevakehad, millest näeme palja silmaga päikest, kuud ja viit planeeti. Nende puhul on näha ka liikumist üksteise suhtes, kuid see on Maa pöörlemisest põhjustatud liikumisest oluliselt aeglasem. Päikese ja planeetide asendi muutust tähtede suhtes on märgata alles mitme päeva möödudes. Kuna kõik päikesesüsteemi planeedid liiguvad enam-vähem ühes tasapinnas, siis maalt vaadates näeme neid alati taevas ligikaudu ühel joonel (ekliptikal) paiknevana. Kuna me jälgime taevakehade liikumist enam-vähem ühest kohast Maa pinnalt, siis need liikumised on näivad, nad oleksid tegelikud, kui Maa oleks nende liikumuste liikumatu keskpunkt. · Astronoomilised aastaajad-need, mis on kalendri järgi paika pandud, neid piiritlevad pööripäevad · Fenoloogilised aastaajad-ilmast sõltuvad, nt kui temperatuur üle nulli siis algab kevad jne
Kuu- ja päikesevarjutus Päikesevarjutuse ajal varjab Kuu Päikese, kuuvarjutuse ajal katab aga Maa vari Kuu. Varjutuse tingimuseks on vaja, et Päike, Kuu ja Maa sattuks ühele joonele. Kui sagedasti selline sündmus aset leiab, sõltub taevakehade liikumisest ning taevakehade mõõtmetest ning omavahelisest kaugusest. Kuu ja Maa orbiidid on väikese nurga all. Varjutus on võimalik vaid siis, kui Kuu asub praktiliselt ekliptikal joonel, mis kujutab Päikese liikumist tähistaevas. Kuu tee taevas kulgeb ekliptika lähedal ja lõikab seda kahes punktis, mida nimetatakse Kuu orbiidi sõlmedeks. Sõlmed jagunevad kaheks: tõususõlmeks, nimetatakse punkti, kus Kuu tee ületab ekliptika, liikudes lõunast põhja. Veerusõlmeks nimetatakse punkti, kus Kuu tee ületab ekliptika, liikudes põhjast lõunasse. Sõlmi ühendavat joont nimetatakse sõlmede jooneks. Varjutuse tingimus nõuab, et täiskuu või
mitmeteelisus. Mitmeteelisus mõjutab 15. Väikese kumerusega kolmnurgaks nim. vaatleja liikumise suunas, kusjuures Maa liikumisel rohkem koodipseudokaugust Kolmnurka küljepikkusega kuni 40 km. Teist tüüpi ekliptikal tekib aberratsioon 21`` ja Maa pöörlemisest (koodipseudokaugus hetkemuut võib ulatuda elementaarne sfääriline kolmnurk on kolmnurk, mille ööpäevane a. 0,3``, refraktsioon, tekib sellest, et 10-20 m või vastuvõtja kaotab üldse
annaabi.ee 
