Marcus Tullius Cicero (106-43 e.m.a) Cicero sündis Arpinumi linnas Latiumis rikka lihtkodaniku ja ratsaniku seisusest perekonnas. Tema esivanemad teenisid elatist oma hobuse ja relvadega sõdades, hiljem maksukogujatena. (Vikipeedia 2012) Cicero oli Roomas stoitismil põhineva eklektismi esindaja. Eklektism tähendab filosoofias erinevaist ja isegi vastandlikest filosoofilistest teooriatest võetud elementide liitmine nn uueks õpetuseks (ENE 1970). Cicero eristas positiivset ja nn igavest seadust. See ei olnud ,,inimeste väljamõeldud iga rahva otsusel kehtestatud, vaid igavene". Niisuguse igavese seaduse abil juhtis maailma mõistus kui jumalik printsiip. (Luts 1997) Samuti kuulusid eklektismi koolkonda tema sõber Marcus Terentius Varro, Sextiuste koolkond (asutati 40 e.m
loomulikkuse. Tempel asub kõrgel alusehitisel (podium), selle sissekäigu juurde viib lai trepp ja selles avaldub ka pseudoperipteeri sarnasus etruski templi tüübiga. Detailid on töödeldud mõnevõrra kuivalt. Vahetevahel esineb seal kunstimälestiste elemente. Ilusaim näide on siinkohal väike ümmargune tempel Tivolis, mis asetseb kõrgel järsakul, olles erakordselt elegantne ja sarmikas. Elumaja tüübis juhtis loojaid eklektismi vaim erilaadiliste elementide ühendamisele (näiteks itaalia aatrium ja hellenistlik peristüül (sammastega ümbritsetud siseõu, kuhu avanesid maja üksikud toad)). Näitena võib tuua Pompeii Pansa ja Fauni majad, Loreius Tiburtinuse ja Vettiuse majad: pidulikus poolhämaruses võtsid külalisi vastu avar aatrium ja selle kaks kõrvaltiiba. Söögitoaks määratud ruumi tablinumi taga oli uuendusena näha Kreekast sisse toodud peristüül. Kaunistusi oli rohkelt
8. Historitsismi mõiste ja jaotus hooneliikide alusel, 19. sajandi neostiilid (3 näidet iga neostiili kohta Euroopas). Historitsism ajalooliste stiilielementide mehaaniliselt kopeeriv rakendamine uusaegsetel ehitiste. Kitsamas mõttes retrospektiivne arhitektuurisuund, mis valitses Euroopas u. 1840 1900, paiguti kauemgi. Lõppjärgus langes historitsism pahatihti erinevate stiilide üksikelementide suvaliselt kokku sobitavasse eklektismi. Historitsism taaselustus paraadarhitektuurina 1930 1955 NSV Liidus ja veelgi hiljem subjektiivsemal kujul nn postmodernismis. Matkib ajalooliste stiilide vorme. Peamised suunad: neogootika, neoromaani (eelkõige sakraalhooned), neobarokk (meelelahutuslikud hooned, ooperiteatrid) , neorenesanss (administratiivhooned, raekojad, avalikud raamatukogud), neopalladionism, neoklassitsism (koolihooned) Iseloomulik elektitsism, kus jäljendati ühe hoone puhul mitut varasemat stiili korraga
nähtused. Miks selline projekt ebaõnnestus? Lõplikult hävitas niisuguse kujutelma ühtsusest II MS koledused, mis kaotas usu metanarratiivide jõusse. Algas mikronarratiivide ajajärk, mis ei pretendeeri mingile legitimeerivale jõule. Need mikronarratiivid on omased väikestele sotsiaalsetele gruppidele või üksik indiviididele ning neid võib kultuuris eksisteerida tohutult. Siin ei esine mingit püüetki ühtsusele ning sellist eklektismi toetab ka meedia, mis propageerib hedonistlikku tarbimiskultuuri. "Le Différend" (riid, lahkheli, lahknevus) ilmunud 1983 aastal. Toob sisse uue terminoloogia. Põhineb Wittgensteini keelemängudel. Kaks mõistet : lausete reziimid - reeglid, mille järgi lauseid ehitatakse ja luuakse, nt. käskimine, küsimine, tunnetus, demonstratsioon jne. diskursuse zanrid - põhineb lausete reziimidel ja on reeglite kogum, mida järgides me
Kritiseeris ägedalt stoikude teoloogiat ja nende rahvapärast polüteismi mitte seda kummutades, vaid selle kõige tõestamatust näidates. Noorem skepsis õilmitses Aleksandrias (Akadeemiast surus eklektism ta välja). Väljapaistvaim esindaja Ainesidemos toetub pms. Pyrrhonile. Tema kool tegutses Aleksandrias veel III saj. pKr., seal on õpetanud Sextus Empiricus (analüüsis loogilise süllogismi kõlbmatust väidete tõestamiseks). 57. Filosoofiline eklektism Filosoofilise eklektismi kujunemist on mõjutanud kahesugused tegurid. Kultuuriloolised, mis olid seotud toonase poliitilise maailma väljakujunemisega. Rooma võimu avardumine impeeriumiks andis rohkesti võimalusi erinevatele impeeriumi territooriumile jäävatele rahvastele omavaheliseks suhtluseks. Kui senises antiikmaailmas oli vaimuelu keskuseks Ateena, siis juba teisel eelkristlikul saj.-l tekkisid tema kõrvale uued kultuurikeskused Aleksandria ja Rooma. Sageli siirdusid Rooma noorukid õppima Ateenasse
annaabi.ee 
