Kord tuli Eesti aladele Nõukogude Venemaa, kord Saksamaa, seejuures ei tahtnud kumbki okupeerija midagi kuulda Eesti iseseisvumisplaanidest. Eestlasi värvati ka erinevatesse relvajõududesse. Kui Eestis oli 1940. Ja 1941. Aastatel Nõukogude Venemaa mobiliseeriti eestlasi Vene relvajõududesse. Ehkki mobiliseerimine oli ebaseaduslik rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmesse okupeeritud riikide kodanikke kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Oli ka arusaadav, miks eestlasi sundmobiliseeriti: pärast mõistmist, mida Nõukogude poliitika endast kujutas, oli vähe neid, kes tahtsid selle ideoloogia eest vabatahtlikult sõdida. Eestlased sõdisid ka Saksa relvajõududes. Kui 1941. aasta 20. juunil algas Saksa-Vene sõda tulid Saksa väed Eestisse. Saksa väejuhatus eelistas sõja algul kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes üle järk-järgult sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikult mini Saksa vägedesse eelkõige
Venemaa välispoliitiline ja sõjaline aktiivsus mõjutas ka Eesti olusid. 1801.aasta kevadel tungis Tallinna alla kuulus Briti admiral Horatio Nelson. Hiiumaal püüti koguni oma talupoegadest maakaitseväge moodustada, kuid tsaarivalitsus ei andnud selleks luba. 1809.aasta augustis-septembris blokkeerisid Inglise sõjalaevad koos rootslastega Paldiski sadamas Vene laevastiku mitmeks nädalaks. 1812.aastal tungisid Napoleoni väed Kuramaale, kuid Riia lähistel nende pealetung seiskus. Vene väejuhatus koondas täiendavaid väeüksusi Baltikumi, et vajaduse korral tagasi tõrjuda liitlaste võimalikke dessante. Vene ühiskonna murranguline uuenemine 18.sajandi algul vajas hulgaliselt mitmesuguseid asjatundjaid, keda Venemaal endal ei jätkunud. Seetõttu kutsuti Venemaale hulgaliselt välismaalasi, luues neile soodsaid tingimusi. Ka baltisakslased olid Peeter I jaoks äärmiselt oluliseks kaadrireserviks. Baltisakslaste sõjaline mõjukus Vene armees tuli eriti esile 18
Eesti II maailmasõjas Kuigi Eesti kuulutas end 1939. aasta septembris alanud Teises maailmasõjas neutraalseks, sõdisid eestlased nii natsliku Saksamaa, kommunistliku Venemaa kui ka soomlaste armees. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Ehkki mobiliseerimine oli ebaseaduslik - rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke - kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Leidus vähe selliseid inimesi, kes olid vabatahtlikena nõus sõdima kommunistliku ideloogia eest. 18. septembril 1939 põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzel. Nõukogude Liit väitis, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada ning nõudis sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Eesti otsustas nõudmised vastu võtta. Sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline pakt, mis lubas tuua Eestisse Punaarmee osi.
a. astus Saksamaa poolel sõtta Türgi, kes sõdis Kaukaasias venelaste vastu, kuid edutult. Meresõjas püüdsid inglased blokeerida Saksa laevastikku selle baasides. Tõsiseks ohuks olid Briti laevastikule Saksa allveelaevad. KOKKUVÕTE. 1914. a. võitlustes oli nurjunud Saksa väejuhatuse välksõja plaan. Sõda venis pikale ja sakslastel tuli lahinguid pidada nüüd kahel rindel. AASTAD 1915-1916 LÄÄNERINNE. 1915. a. detsembris asus Saksa väejuhatus ettevalmistusi tegema suurlahinguks Verduni /verdö:n/ all. Et vältida sõja edasist venitamist, seadis väejuhatus eesmärgiks lasta vaenlane verest tühjaks, s.o. hävitada armeed. Rünnakuteks valitigi niisugune koht, mida prantslased kaitseksid viimse meheni. Verduni kindlus oli koht, mis lukustas juurdepääsu Pariisi. Verduni kindluse kaitset organiseeris kindral H. P. Petain /petä:n/. Lahing kestis 10 kuud - 21. II - 18. XII 1916
11 põhja lastud sõjalaeva ning üle 2500 hukkunu Sakslaste poolel. Mõlemad pooled kuulutasid ennast lahingu võitjateks. Brittlased kuna suutsid Saksa laevastikku tagasi lüüa, sakslased seetõttu, et sundisid Briti laevastikku suures konsentratsioonis samal positsioonil hoida. Saksa sõjavägi nägi pärast seda lahingut, et ei ole mõtet pidada laevastik versus laevastik lahinguid ning suunasid enda tähelepanu allveelaevade peale. 19. Maikuus alustas Vene väejuhatus Saksamaa-Venemaa rindel pealetungi, mille käigus pealetungi alustasid Venemaa Põhjarinde, Läänerinde ja Edelarinde väed nn Brussilovi läbimurre. 22. mail alanud pealetungi käigus vallutasid Aleksei Brussilovi juhitud väed Ida-Galiitsia ja Bukoviina ning rindejoon liikus 550 km lääne suunas. Pealetungi tõrjumiseks pidi Austria-Ungari tooma 6 diviisi ja Saksamaa 11 diviisi Vene rindele ning nõrgendama oma kaitset Läänerindel. Pealetungi tulemusel asus Antandi poolel sõtta Rumeenia
Territoriaalse laskekorpuse ridades. 1941. aasta 20. juuli üldmobilisatsiooni käigus mobiliseeriti Venemaa tööpataljonidesse 32 000 Eesti meest. 1941/42. aastal suri iga neljas eestlane tööpataljonis. Seega need eestlased olid õige otsuse teinud, kes mobiliseerimise eest varjusid metsadesse. 1942. Aasta sügisel moodustati uued eesti rahuväeosad, sinna said ka need, kes olid tööpataljonides. Ka Saksa väejuhatus rakendas Eestis mobilisatsioone, aga seda alles siis, kui nad mõistsid, et eestlastel pole enam usku nendega vabatahtlikult liituda. Metsavendade salgad, idapataljon ja politseipataljonid moodustati vabatahtlikest. Eesti SS-diviisi puhul kasutati osalist sundmobilisatsiooni ja 31. Jaanuaril 1944. aastal kehtestati üldmobilisatsioon. Mobilisatsiooni käigus leidsid paljud ringkonnad, et sakslaste eest sõdides on see parim võimalus kodumaa kaitseks. 1944
annaabi.ee 
