Tema sürrealism on harilikult ladusa keelega ja hõlpsasti visualiseeritav. Avaldub see unenäo ja reaalsuse ühtesulamises, absurdis. Kuigi tema tekstides leidub ka peidetud vihjeid, on need üldiselt loetavad suuremate eelteadmisteta. Enamasti on ta luuletused lapselikult mänglevad ja naljakad, neis on ulakust ja musta huumorit, nad taotlevad mõnusat ütlemist, kuid saavutavad selle tihti väga kuiva ja vaese keelega. Kõige omasem on Ehinile meetriliselt organiseerimata kirjutusviis; värsimõõt võib sundida ta kõne ühetooniliseks, rääkimata riimist, mis võib muuta ka süntaksi puiseks ja tühistada kogu ütlemismõnu. See eest on aga Ehinile suurepäraselt sobinud mitmesugused sõna ja tähemängud, tähenduslik kahemõttelises, parafraasid ja paragrammid. Ehinile on iseloomulik ka fragmenteeritus, mistõttu mõni tema luuleraamat koosnebki lihtsalt kildudest, mille omavahelisi seoseid on raske märgata.
Teosel on kasutatud erinevaid varjundeid sinistest ja mustadest toonidest, mis jätab pildist küllaltki depressiivse ja üksiku mulje, enam vähem nagu hüljatud oleks see inimene ja tal ei oleks kellegi teisega terves maailmas rääkida kui selle nii öelda kõiksusega. "Andres Ehini portree" on üks vähestest teostest kus oli kasutatud ka heledamaid toone. Sama moodi oli ka heledamates toonides maalitud teos "Keskpäev". "Andres Ehini portree" jäi silma, sest portreel on maalitud Ehinile väga salakaval pilk silmisse. Esile kerkivad ta silmad ka selle pärast, et ta silmad on helesinised ja tema tagune taust tume. Üks veider asi mida märkasin selle maali puhul oli, et tema juuste ja habeme värv kuidagi ei sobiks nagu kokku: Habe on palju heledam kui Ehini juuksed. Üldmulje näitusest oli meeldiv ning mulle meeldis see väljapanek. Võrdluseks sellele, mida olen ise tunnis õppinud võib tuua Arraku maali "Pillimäng Veenusele" kus
Leo Luks ,,Kõnetus" (Peeter Sauter ,,Must Peeter") Arno Oja ,,Sõprus kui absoluut" (Toomas Raudam ,,Essee sõprusest") Lisaks on ajakirjas ringvaate rubriik, milles on kroonika (sündmused 2. dets - 23. dets), õnnitlused ja Estica. ,,Artur Adsoni päev Rahumäe mändide all", mille autoriks on Õnne Kepp ja milles räägitakse Artur Adsoni tegevusest. Hendrik Lindepuu ,,Poola kirjandusauhinnad 2011" Udo Uibo ,,Kirjanik ja raha" Eesti Kirjanike Liidu järelhüüe Andres Ehinile, kes suri 10. detsembril 2011. Täname Kuulamast!
Autor soovib maailma ja luutletuste analüüsijat uskuma panna, et tulevik on helgem ja järgmine päev tõotab alati tulla parem. Maailm on Ehini teostest loetuna enesearendamis võimalusi tulvil, neid peab õppima hindama ja kasutama. Kristiina Ehin kasutab luuletuses "On aeg kus võib näha" mitmekesist ning detailset sõnavara, et anda võimalikult täpselt lugejale edasi sõnumi mõtet : "Silitasin ta tumedaid / aukuvajunud põski / ta silmituid silmakoopaid". Ehinile on tuttav ka isikustamine, mida ta suudab hästi ning sobilikel värssidel endas esile kutsuda ning kirja panna : "Sinna kust tuleb lumetorm / sinna kuhu ta läheb". Isiklikult leian, et isikustamine on kasulik, kui on soov esemele/nähtusele/vms'le anda suurem tähendus. Autor ei kasutanud paljudes luuletustes krjavahemärke ning rea algused olid väikese tähega. Kõik luulekogu luuletused on vabavärsilised, mis sobivad Ehini mitmekülgse ja seikluste rohke minevikuga, sest luuletaja
... katse hüljata mõistuse kontroll, loogika, tavalised meetodid; ... tsivilisatsiooni põhimõtete destruktsioon: religioon, perekond, moraal on hullusärgid, mis takistavad elamast vastavalt oma tungidele. Sürrealism eesti kirjanduses Eesti kirjanduse suur sürrealist on ka rahvusvaheliselt tuntud luuletaja ja kunstiteadlane, Rootsis elanud Ilmar Laaban Tema looming on andnud loometõukeid mitmetele kodueesti luuletajatele, nt A. Ehinile, J. Üdile Kodu-Eesti kirjanikest Ilmar Laaban (1921 –2000) ongi sürrealistlikku Ilmar Laaban Luuletaja, kriitik, publitsist, tõlkija. II maailmasõja tõttu sattus pagulusse Rootsi. Luulekogu “Ankruketi lõpp on laulu algus” (1946) Väike kogu keelemängulist luulet, aforisme “Rroosi Selaviste” (1957) – nimikangelane on sünnilt prantslanna, kelle aadressiks on Sala- mander. Tekste nimetab Laaban ise MITTE- TERADEKS
Luuletus „Kirjaneitsi mälestuseks“ oli pühendatud Lydia Koidula 100. sünniaastapäevale. Paraku poeedi eluajal nägi tema looming trükivalgust äärmiselt vähe. Debüüt toimus alles 1966. aasta jaanuaris „Loomingu“ veergudes. Enne Alliksaare surma aastal 1966 jõudis raamatuna lugejateni tema ainuke näidend „Nimetu saar“. Oma viimastel eluaastatel Tartus suhtles, suunas ja andis Alliksaar nõu Ain Kaalepile, Paul- Eerik Rummole, Andres Ehinile ja Jaan Kaplinskile, kellest hiljem said tunnustatud poeedid ja esseistid. Artur Alliksaar suri vähktõppe 12. augustil 1966. aastal Tartus. Surmajärgselt on tal ilmunud viis luulekogu: „Olematus võiks ju ka olemata olla“ (1968), „Luule“ (1976), „Väike luuleraamat“ (1984), „Päikesepillaja“ (1997) ja „Alliksaar armastusest“ (2002). Samas on Alliksaarel oluline roll ka luuletõlkijana, tema silmapaistvaim tõlge on Sergei Jessenini „Loojumatu tund“ (1966)
annaabi.ee 
