organid) makrofaagid Maksa sinusoidides paiknevad Kupfferi rakud Kopsu- ja peritoneaalmakrofaagid Plasmarakud · Rohke tsütoplasmaga ovoidsed rakud. Tuum asetseb rakus ekstsentriliselt, kromatiin paikneb sageli radiaalsete känkudena - "kodartuum" · Tsütoplasma on kõrge RNA sisalduse tõttu basofiilne. GER - ergastoplasma · Plasmarakud pärinevad vere tüvirakust B lümfotsüütide eelrakkude kaudu · Plasmarakud on humoraalse immuunsüsteemi efektorrakkudeks. Nende ülesanne on toota antikehi. Nuumrakud · Nuumrakud on kumera või väljavenitatud kujuga. Tuum on suhteliselt väike, intensiivselt värvuv ja paikneb raku keskel · Tsütoplasma sisaldab hulgaliselt varieeruva suurusega sõmeraid, mis värvuvad basofiilselt ja metakromaatiliselt (metüleen- või toluidiinsinisega) · Nuumrakud produtseerivad hepariini (vere hüübimisvastane toime) ja histamiini (osaleb lokaalses põletikureaktsioonis ja turse tekkes
proliferatsioon Teine kokkupuude Fc-retseptorid Fab Makrofaag opsonisatsioon Fc = vastus palju kiirem = antikehade tiiter tõuseb kiiresti 10-100x võrreldes varasema tasemega Rakuline immuunvastus · T-lümfotsüüdid on efektorrakkudeks · T tsütotoksilised lümfotsüüdid (CD-8) => ründavad otseselt parasiite ja viirustest nakatunud rakke => vabastavad perforiine, misjärel tekkinud avauste kaudu toimivad proteolüütilised ensüümid · Äratõukereaktsioon transplantatsioonil Äratõuke reaktsioon
retseptor, et luua antigeeni reaktiivsete rakkude populatsioon. T-rakud lümfisõlmes T-rakud, mis sirvivad lümfisõlme, kuid ei seondu MHC-peptiididele, väljuvad eferentsete lümfisoonte kaudu. T-rakud, mille TCR seondub APC raku MHC-peptiidi kompleksile lümfisõlmes, peatavad migreerumise ja jäävad mõneks päevaks lümfisõlme. Siin see paljuneb ja APC-lt saadud vihjete alusel diferentseeruvad järglasrakud erinevate funktsioonidega efektorrakkudeks. CD8- T-rakud omandavad võime tappa sihtmärkrakke. CD4- T-rakud võivad diferentseeruda mitut erinevat tüüpi efektorrakkudeks, sh nendeks, mis võivad aktiveerida makrofaage, CD8- T- rakke ja B-rakke. B-rakud lümfisõlmes Lümfisõlmes B-rakud aktiveeritakse ja diferentseeritakse kõrge afiinsusega antikehasid sekreteerivateks plasmarakkudeks. B-raku aktiveerumine vajab nii antigeeni seondumist B-raku BCR-retseptorile kui ka otsest kontakti aktiveeritud Th- rakuga
hävitama. U 10 päeva hiljem hakkavad B-lümfotsüüdid tootma infektsioonist jagusaamiseks erilisi valgumolekule antikehi , mis on võimelised organismi tunginud patogeeni kui võõrkeha märgistama. Antikehad ei tunne ära mitte tervet antigeeni, vaid sellest ühte kindlat piirkonda, epitoopi. Aktiveeritakse ainult neid lümfotsüüte, mis suudavad ära tunda parasjagu ründavat patogeeni. Aktiveerimata rakke nimetatakse naiivseteks, aktiveeritud rakke aga efektorrakkudeks. Sekundaarne immuunvastus ilmub siis, kui see sama antigeen, mis korra juba oli, satub uuesti inimese kehasse. See vastus on palju kiirem ja efektiivsem. Kaitsereaktsioon kutsutakse sama patogeeni vastu kiiremini esile. Selle tagab asjaolu, et osa efektorrakke diferentseerub pikaealisteks mälurakkudeks, mis sünteesiti primaarse vastuse ajal. Sekundaarne vastus on võimalik tänu mälurakkudele. MONOTSÜÜDID ehk mononukleaarsed fagotsüüdid, kuuluvad valgevereliblede e
Pärast aktiveerumist muuuvad T ja B lümfotsüüdid suuremaks, hakkab moodustuma klöonaalne plajunemine. OsaB lümfokaid sekreteerib akehasid verre, on palju suuremad kui naiivne B lümfotsüüt. Plasmarakk on valgusünteesi masin. Sureb 4-5 päeva pärast apoptootiliselt. Samasugused nagu väiksed lümfotsüüdid on ka mälurakud, ei muutu suureks. B lümfotsüüt puutub kokku antigeeniga, see käivitab rakutsüklisse mineku. Tetud hjulk rakke väljub ja muutub mälurakkudeks, osa efektorrakkudeks – mõned päevad a.kehade süntees. Organid, mis on imuunsüsteemi seisukohalt olulised: Lümfisõlmed, lümfisüsteem. Tüümus imetajatel, põrn ja luuüdi. Lümfisüsteem vereringest kudedesse, rakkude vahele siseneb 2-4 liitrit vedelikku. Kuidagi peab see vedelik vereringesse tagais jõudma, see toimub lümfiteede kaudu. Lümfisüsteem töötab erinevalt vereringest ühes suunas. Suundub enne südant veresoonkonda. Lümfiringe ie ole päris sümmeetriline. Mandlid
IMMUUNSÜSTEEMI ISELOOMUSTUS Immuunsüsteemi moodustavad spetsiifilise immuunvastuse aktivatsioonil osalevad rakud, koed ja organid Immuunvastuseks nimetatakse immuunsüsteemi rakuliste ja humoraalsete komponentide hästi koordineeritud aktivatsiooniahelat reageerimaks kehavõõrastele struktuuridele, mis võivad olla nii organismi sattunud (nt mikroorganismid) kui ka organismis endas tekkinud (nt kasvajarakud) Lümfoidsüsteemi immuunvastuse efektorrakkudeks on lümfotsüüdid Immuunsüsteemi kudede ja organite hulka kuuluvad luuüdi, tüümus, põrn, lümfisõlmed, paljudes organites ka lümfoidkude – organid jaotatakse järgnevalt: Primaarseteks e tsentraalseteks – punane luuüdi, tüümus Sekundaarseteks e perifeerseteks – lümfisõlmed, põrn ja limaskestaga seotud lümfoidkude Eristatakse kaasasündinud e loomulikku ja omandatud immuunsust (viimast jagatakse rakuliseks ja humoraalseks)
Seejärel hatakse kuskil 10 päeva või isegi hiljem hakkavad B-lümfotsüüdid toodama infektsioonist jagusaamiseks erilisi valgumolekule antikehi , mis on võimelised organismi tunginud patogeeni kui võõrkeha märgistama. Antikehad ei tunne ära mitte tervet antigeeni, vaid sellest ühte kindlat piirkonda, epitoopi. Aktiveeritakse ainult neid lümfotsüüte, mis suudavad ära tunda parasjag ründavat patogeeni. Aktiveerimata rakke nimetatakse naiivseteks, aktiveeritud rakke aga efektorrakkudeks. Sekundaarne immuunvastus ilmub siis, kui see sama antigeen, mis korra juba oli, satub uuesti inimese kehasse. See vastus on palju kiirem ja efektiivsem. Kaitsereaktsioon kutsutakse sama patogeeni vastu kiiremini esile. Selle tagab asjaolu, et osa efektorrakke diferentseerub pikaealisteks mälurakkudeks, mis sünteesiti primaarse vastuse ajal. Sekundaarne vastus on võimalik tänu mälurakkudele, 8. Mononukleaarsed fagotsüüdid (Makrofaagid)
annaabi.ee 
