Eesti linnade kaupmehed ja peenemate alade käsitöölised pärinesid peamiselt Alam-Saksa aladelt. Eriti kolonisatsiooni algul oli linnade uuskodanike seas suur osa Ojamaa kaudu saabunud saksa kaupmeestel. Suure osa linnade elanikest -- poole või enamgi -- moodustasid eestlased, neile lisandusid soomlased, rootslased, venelased jt. Linnade siseelust teame 13. sajandil peamiselt linnaõiguste põhjal; linnaõigus kaitses kodanike varalisi huve, eriti eestkostealuste, st. alaealiste ja naiste õigusi, reglementeeris kohtukorraldust ja kauplemistingimusi ning sätestas linna heakorda puudutavaid küsimusi. Peamisteks karistusteks kogu keskaja vältel olid rahatrahvid, harvem kehalised karistused või 4 pagendamine. 13.14. sajandil ei kohta allikates veel vahetegemist linnaelanike vahel rahvuse järgi ning linnakogukond oli tõenäoliselt küllaltki ühtne.
Eesti linnade kaupmehed ja peenemate alade käsitöölised pärinesid peamiselt Alam-Saksa aladelt. Eriti kolonisatsiooni algul oli linnade uuskodanike seas suur osa Ojamaa kaudu saabunud saksa kaupmeestel. Suure osa linnade elanikest -- poole või enamgi -- moodustasid eestlased, neile lisandusid soomlased, rootslased, venelased jt. Linnade siseelust teame 13. sajandil peamiselt linnaõiguste põhjal; linnaõigus kaitses kodanike varalisi huve, eriti eestkostealuste, st. alaealiste ja naiste õigusi, reglementeeris kohtukorraldust ja kauplemistingimusi ning sätestas linna heakorda puudutavaid küsimusi. Peamisteks karistusteks olid rahatrahvid, harvem kehalised karistused või pagendamine. Eraldi probleem on linnade suhtlemine maahärraga. Üldreeglina üritasid maahärrad ühelt poolt anda linnadele soodustusi, eriti kauplemissoodustusi (näiteks tollivabadus), et edendada nende arengut, teisalt aga püüdsid linnade siseasju kontrollida
Linnades tekkisid teistsugused suhted kui maal, seega oli vaja ka teistsugust õigust. Linnaõigus eristas linna territooriumi juriidiliselt ümbritsevatest maapiirkondadest ning tagas linnaelanikele kindla õigusliku staatuse. Samuti sidus linnaõigus linna teiste sama õigust kasutavate linnadega ning hõlbustas nende omavahelist läbikäimist. Linnade siseelust teame 13. sajandil peamiselt linnaõiguste põhjal; linnaõigus kaitses kodanike varalisi huve, eriti eestkostealuste, st. alaealiste ja naiste õigusi, reglementeeris kohtukorraldust ja kauplemistingimusi ning sätestas linna heakorda puudutavaid küsimusi. Peamisteks karistusteks kogu keskaja vältel olid rahatrahvid, harvem kehalised karistused või pagendamine. 13.14. sajandil ei kohta allikates veel vahetegemist linnaelanike vahel rahvuse järgi ning linnakogukond oli tõenäoliselt küllaltki ühtne. Kaupmehed lõid enesele uue õigusliku institutsiooni linna , millest sai
Otsustades laps surmata ei ole tegemist õigusevastasusega, sets laps pole veel suguvõsas õigusi saanud. Vastuvõturiitus-isa võtab lapse sülle, annab nime, mähib oma mantlisse, annab süüa – nii saab lapsest tema laps, õiguskaaslane. Pere-kõigi suguvõsas ja temast elavate inimeste hierarhiliselt korraldatud ühendus,mis allus pereisa ühtsele õiguslikule võimule. Germaanlased nim seda Munt, roomlased manus. Perepea otsustas vastsündinu elu üle, määras kindlaks eestkostealuste omavahelised suhted ja suhted teiste ühendustega, juhtis ühist majapidamist, otsustas perekonna esindamise kultuslikes toimingutes. Tema tegeles kõigi eluliste küsimustega. Peresse kuulusid nii elavad liikmed kui juba surnud ja tulevikus juurde tulevad. Abielu. Naise lahkumisel isakodust ja minnes mehe koju oli lapsendamise tähendus. See ei tähendanud naise lõplikku lahutamist vanematekodust. Kui mees suri pöördus ta tagasi sinna kust oli tulnud. Abielu tegid
Otsustades laps surmata ei ole tegemist õigusevastasusega, sets laps pole veel suguvõsas õigusi saanud. Vastuvõturiitus-isa võtab lapse sülle, annab nime, mähib oma mantlisse, annab süüa – nii saab lapsest tema laps, õiguskaaslane. Pere-kõigi suguvõsas ja temast elavate inimeste hierarhiliselt korraldatud ühendus,mis allus pereisa ühtsele õiguslikule võimule. Germaanlased nim seda Munt, roomlased manus. Perepea otsustas vastsündinu elu üle, määras kindlaks eestkostealuste omavahelised suhted ja suhted teiste ühendustega, juhtis ühist majapidamist, otsustas perekonna esindamise kultuslikes toimingutes. Tema tegeles kõigi eluliste küsimustega. Peresse kuulusid nii elavad liikmed kui juba surnud ja tulevikus juurde tulevad. Abielu. Naise lahkumisel isakodust ja minnes mehe koju oli lapsendamise tähendus. See ei tähendanud naise lõplikku lahutamist vanematekodust. Kui mees suri pöördus ta tagasi sinna kust oli tulnud
annaabi.ee 
