Mõne ajaga on välja kujunenud sellest lühendatud versioon „info“. Nüüd on selgunud et ka sellest ei olnud piisavalt ja mõeldi infost lühem släng välja ja selleks sai „inf“. See on väga halb kui tuntakse, et 4-täheline sõna on ka veel liiga pikk. Väga tihti olen ma kuulnud inimesi kasutamas seda slängi, näiteks „Kui palju infi meil on vaja selle slaidi jaoks otsida?“ Pidevate eesti keele reeglite vastu eksimise, pideva slängi kasutamise ja pidevalt eestikeelsetesse tekstidesse inglisekeelsete sõnade lisamise tõttu arvan ma, et eesti keel ei ole väga jätkusuutlik. Mina arvan seda sellepärast, et 20. sajandil oli keelekasutus väga palju parem, kuid nüüd paarikümne aastaga on keelekasutus drastiliselt halvenenud. Eesti keel ilmselt ei kao täielikult ära, kuid selle kasutamine läheb väga halvaks. Kui paarikümne aastaga on see keelekasutus juba nii palju halvenenud, siis on päris valus ette kujutada milline võib olla Eestis kasutatav eesti
See peaks saama meie ühiseks prioriteediks. Eesti vajab kodanikke, kes oleksid lojaalsed riigi suhtes. Lojaalsuse eelduseks on valmidus õppida eesti keelt ja tunda eesti kultuuri ning riikluse aluseid. Siinkohal võiks esile tuua vene rahvusest inimesed, kellest koosneb küllaltki suur osakaal eesti rahvastikus. Paljud nendest inimestest on selgeks õppinud eesti keele ning nad austavad meie riiki ja kultuuri. Samuti on vene rahvusest perekonnad oma lapsed pannud eestikeelsetesse lasteaedadesse ja koolidesse mõttega, et neist saavad korralikud Eesti riigi kodanikud. Need pered on valinud õige tee. Patriotismi ei saa peale sundida. Seda on võimalik vaid kasvatada. Kuid samas leidub ka neid inimesi, kes eesti keelt, riiki ja rahvast kahjuks põlgavad ning võib arvata, et seda just ajaloolistel põhjustel. Seesugustes vene noortes on väga raske kasvatada eestlaslikku patriotismi nemad peavad kodumaaks Venemaad.
Tegelikult see protsess juba käib. Taasiseseisvunud Eestisse on elama asunud sadu väliseestlasi ja teistest rahvustest inimesi, kes on siin õppinud ära keele, võtnud omaks kohalikud kombed ja kellest on saanud tõelised Eesti patrioodid. Viimase kümne aastaga on Eestis neljakordistunud nende muulaste arv, kes oskavad vabalt eesti keelt. Ärme alahinda seda protsessi. Venekeelsete noorte enamus vastab veendunult, kui endastmõistetav ja hädavajalik on osata Eestis eesti keelt. Eestikeelsetesse lasteaedadesse on nii suur tung, et üks Rootsist Eestisse kolinud pere oli sunnitud lasteaeda vahetama, sest muukeelsed lapsed olid eestikeelses rühmas liiga suures ülekaalus ja lapsed kippusid omavahel rääkima vene-eesti segakeeles, mitte selges eesti keeles. Usun eesti rahva loovasse assimileerimisvõimesse seni, kuni me ise hindame vääriliselt oma keelt, kultuuri ja keskkonda kui loome oma rahva vabaks arenguks maailma parimad tingimused just siin, Eestis
muidu inetukõlalisi(Henno 2003: 35). Suureks probleemiks oli veel ka see, et palju kasutati veel vana tradistioonilist kirjaviisi, nii ei olnud haruldane, et ühe ja sama isiku nime võidi kirjutada kolmel või neljal eri moel. Vastu võeti rida seadusi olukorra parandamiseks. 1922. aastal anti perekonannimed Petserimaa ja Eesti- Ingeri elanikele, kel need seni puudusid. 1927.aastal valmisid reeglid vene nimede eestikeelsetesse dokumentidesse kandmiseks(Must 2000: 59,60). Samal aastal sätestas Riigikohus, et vana kirjaviisi muutmine nimes on igapäevane tegevus, seda ei loeta nime muutmiseks vaid parandamiseks ja seda võib teha ka perekonanseisuametnik asjaajamise korras isiku enda soovil juhul kui oli tegi sama nimega. Ka saksapäraste ja venepäraste nimekujude parandamine oli soositud(Must 2000:60). 1930.aastateks tõusis teravalt esile nimede eestistamise probleem. Võõrapärased nimed
mõttevoolude mõju, realistliku väliskirjanduse eeskuju, kõigepealt aga muutused eesti ühiskonnas endas. Venestusaeg Venestusaeg sai alguse 1881. aastal Aleksander III trooniletulekuga. Eesmärk oli piirimaade venestamine, et neid kindlamalt liita impeeriumiga põhimõttel: üks keiser, üks usk, üks isamaa ja üks rahvas. Ametiasutustes, ka nendes, kus enne oli kasutusel eesti keel, kehtestati venekeelne asjaajamine. Senistesse eestikeelsetesse koolidesse tuli vene õppekeel. Paljud õpetajad ja ametniku vallandati ja asemele toodi umbkeelsed ja oskamatud. Tartu ülikoolilt võeti senine autonoomia ja õppekeeleks kehtestati vene keel. Ühtlasi soosisid võimud igati vene õigeusu levikut. Senised vaimsed juhid oli kas surnud (Kreutzwald, Jakobson, Koidula), muude hädadega eemal (Jannsen halvatud) või asunud võõrsile (Hurt, Veske). Alles jäänud inimesed võtsid
Nad on vaid seaduskuulekamad. (...) Sokeeriv oli aga saja eestikeelse vahistamine. Rahulikult seisvat inimest on kõige mugavam pikali käratada. (...) Põhiline, et antud juhul olnuks politseil äärmiselt lihtne teha vahet pätil ja korralikul inimesel. Veelahe jooksis ju täielikult keele pinnal. (...) Kardan natukene, et eestlased kohkuvad ise ära oma vaprusest. Oi, me tegime neile liiga."11 Mihkel Mutt ei viita ühelegi uuringule, mis kinnitaks, et venekeelsed suhtuvad eestikeelsetesse halvasti see on lihtsalt tema mõte, mida ei ole võimalik ka kuidagi ümber lükata, sest kui näidata venelast, kes ütleb "ma armastan Eestit ja eestlasi", siis saaks sellele ju antud loogika järgi vastu väita "ta ainult ütleb nii, küll mina juba tean, mida ta mõtleb". Niisugune argumentatsioon loob vaid olukorda, kus inimesed hakkavad üksteisesse suhtuma kahtlustavalt juba lihtsalt emakeele põhjal ja kui kaugel on siis see artikli alguses mainitud Acehi provintsi stsenaarium? 2
annaabi.ee 
