poliitilised ideed kõige laiematesse rahvamassidesse, väga kiiresti, järsult, jõuliselt. Demokraatia, vabariikliku riigikorra ja autonoomia soovimise juured olid jõudnud tänu sellele rahva teadvusse. Poliitilise ärkamise aeg lõppes tõenäoliselt 1917. a veebruarirevolutsooniga. I üleminekuperiood 1917-1920-21 omariikluse rajamise aastad 1917 varakevad eestlaste peamised asualad ühendati rahvuskubermanguks, sellele anti laialdased omavalitsuslikud õigused. Kuni sügiseni jäi Eesti Kubermang siiski Vene impeeriumi koosseisu. 15.11.1917 vana kalendri järgi teoreetiline murrang veebruar 1918 23.02 Iseseisvusmanifesti I avalik ettelugemine. Tegelik võim hakkas Saksa sõjaväelastele kuuluma Nov 1918 Saksa okupatsiooni lõpp, Eesti riikluse tegelik, faktiline rajamine kuni 1920. aastani. Tartu rahu lõpetas Vabadussõja. 15.06.1920 põhiseaduse vastuvõtmine, kinnistunud omariikluse alguspunkt Eesti riigi avalik tunnustamine
Haldus-territoriaalne jaotus: maakonnad, vallad, linnad, alevid. Eestimaa kubermangus oli neli kreisi ehk maakonda - Harjumaa, Läänemaa koos Hiiumaaga, Jörvamaa ja Virumaa. Liivimaa kubermangus oli Pärnumaa, Saaremaa, Viljandimaa, Tartumaa ja Võrumaa. Maakonnakeskused olid Kuressaare, Tallinn, Pärnu, Paide, Rakvere, Viljandi, Tartu. Maakondades puudus omavalitsus, see oli lihtsalt territoriaalne üksus. Vallad olid 1866a alates, sajandivahetusel 366 valda ja tasapisi vähenes, kuna neid ühendati. Vallad olid omavalitsusüksused. Vallaelanike hulka kuulusid vaid talurahvaseisus. Mõisarahvas jäi välja. Ka valla maad olid vaid talumaad. Valla täiskogu moodustasid kõik vallas elavad talu pärisperemehed ja maata rahva esindajad. Iga 10maata mehe kohta 1 esindaja. Valla volikogu valis esinduse. Linnade arv oli tookord 11. Valimisõigus oli jõukatel, kinnisvara omanikud, kes maksid linnale maksu. Juhtimisorganid oli linnavolikogu ehk linnaduuma ja linnavalitsus ehk linnaamet
Kõik kommentaarid