Eesti sõdur välismissioonil- patriotism või midagi muud? (2)

Eesti sõdur välismissioonil- patriotism või midagi muud?
Pärast teise maailmasõja lõppu algas maailma uuesti üles ehitamine. Liitlasväed, kes viisid oma vägesid riikidest välja, vajasid üksusi valvamaks sõjakurjategijaid. Osa eestlastest läksid teenistusse Ameerika armeese ning nende jaoks loodi USA Mannheimi baasis õppekeskus (Estonian Guard Training Center ). 27. detsembril 1946 formeeris United States Army Military Labor Service Eesti vahikompani nr 4221, mis hakkas täitma vastutusrikkaid ülesandeid, valvates Nürnbergis sõjasüüdlaste vanglas sõjakurjategijaid. Antud üksust võib pidada esimeseks välismissiooni täitnud üksuseks.
Kaitseväe taasloomise alguses hakkasid meie kaitseväelased uuesti osalema välismissioonidel. Kas nüüd tehtakse seda taas patriotismist kodumaa ees või peitub selles midagi enamat?
Esimesed eestlaste välisüksused teenisid Taani armee juures. Vajalikud kogemused saadi sõjast räsitud Balkanilt. Teadmised edasiseks teenistuseks kui ka riigikaitse arenguks osutusid hinnalisteks. Iga oldud aasta tõstis nii väljaõppe taset, kontingendi tunnustust ning peamine, meid võeti teiste riikide poolt võrdväärsete partneritena maailmas. Peagi järgnes sellele kutse liituda NATOga. Järelikult meie meeste riigikaitselist patriotismi märgati. Suureks näitajaks antud aega jääb ka liitumiskutse Euroopa Liidult. Eesti saabus taas maailmakaardile.
Teise Lahesõja ajal, kus suurriigid olid jagunenud eri leeridesse, peeti just Ameerikat demokraatia häälekaks edasikandjaks ning inimõiguste eest võitlejaks. Ühed nägid selles olukorras demokraatia viimist diktaatorlikule islamiriigile, teised majanduslikku sõda maailma ühe tähtsama maavara - nafta pärast.
Eesti vabariik jäi Ühendriikide poolele, kus usuti “hea” maailma vastu suunatud “pahade” hävitamisse. Radikaalne islam “kuulutati” pahaks, kuigi raudse eesriide ajal aitasid lääne riigid Afganistaani vabadusvõitlejaid Nõukogude Liidu invasiooni vastu. Tuntud politoloogid võrdlevad antud olukorda XI sajandil alanud ristisõdadega. Ka tookord põrkus islam kristliku maailmaga .
Eesti sõdurite saatmine nendesse kriisipiirkondadesse polnud rahvale meelepärane. Ei sõditud ju oma kodumaa eest. Rahu tagamine muutus vaid sõnakõlksuks kuskil paberil ning inimeste suus. Kaitseväele pandud uued ülesanded erinesid eelmistest kogemustest. Üle pika aja pidid Eesti kaitseväelased kannatama kaotusi ning seekord võõral maal võõraste elude eest. Lahingutes osalemine koos kaotustega aga ei murdnud meeste vaimu.
Vormikandjate enda jaoks pakuvad need missioonid suuremat teenistust võrreldes kodusega. Nüüdisajal võib seda nimetada tööks välismaal, mis on võrreldav ehitajate tööle minemisega Soome, kus palk on kordi suurem. Muidugi eemal lähedastest inimesest pole lihtne, kuid saadavad hüved on piisavaks kompentatsiooniks.
Meestel esineb peale karjääriliste ja palgaliste huvide missioonile minekuks ka teistsuguseid motivaatoreid. Operatsioon kaugel maal on ideaalne võimalus erinevate kultuuridega tutvumiseks - moel, mis muidu oleks peaaegu võimatu. Elatakse ju eri rahvustega külg külje kõrval. Järgitakse nende tavasid ja kombeid, nähakse nende muresid ja rõõme. Tänu sellele saadakse aru, et Eesti ei olegi nii halb koht elamiseks, sest elust kriisikoldes ei saa ju olla midagi hullemat. Neid põhjuseid, miks missioonidele minnakse on veelgi. Välisoperatsioon on hea võimalus saada eemale igapäevamuredest ja argirutiinist. Samas sobib missioon ideaalselt uute kogemuste hankimiseks ning ka seikluste jaoks. Ka saab hea keelepraktika, seda just inglise keele osas, kuna NATO riikide esimeseks töökeeleks on inglise keel ja teiseks töökeeleks prantsuse keel. Üldiselt erinevad minekupõhjused üksteisest sama palju kui inimesed ise.
Arvan, et Kaitseväe taasloomisel tehti paljud tegemised ära patriotismist kodumaa ees. Tänaseks päevaks pole see küll kuhugi kadunud. Patriotism on meestes ikka säilinud, aga selle kõrvale on tekkinud majanduslik mõtlemine.