,,Kus ja kuidas lauldi rahvalaulu?" Laulmiseks olid omad kindlad kohad ja olukorrad, kuid laulda võis ükskõik millal ja kõikjal. Suured laulupaigad olid pulmad ja talgud. Lauldi ka tantsude saateks ja hällilaulu. Hällilaul on kindla otstarbega üksilaul. Rahvalaulu lauldi kas üksi või mitmekesi. Põhja-Eestis on kiikedel lauldud kahes kooris, esimesed olid ühes kiige otsas laulsid rea ja teised kordasid. Mardilaule lauldi kooris ja ilma kordamata. Käsikivilaule laulis käsikivi keerutaja, mitte aga juuresolijad. Sõbra surma puhul lauldi itke. Palju lauldi ka kiigel, enamasti kiikudes, millele maasolijad kaasa aitasid. Tüüpiline üksilaul on karjaste helletamine. Lastele sagedasemad laulud on mängulaulud. Koostatud kirjanduse nimekiri: Eesti Nõukogude Entsüklopeedia ja http://www.tdl.ee/~anumai/konspektid/eerl.html
Kus ja kuidas lauldi rahvalaulu. Laulmiseks olid oma kindlad olukorrad, aga laulda võidi kõikjal ja igal ajal, kus oli inimesi koos ja töö laulmist võimaldas. Sajandite jooksul meie maalt läbi sõitnud reisijad jutustavad laulmisest põldudel, eriti lõikusel. Rohkesti on andmeid laulmisest mõisas teol, tööle minnes või töölt tulles, ka üheskoos öömajapidamisel. *Suured laulupaigad olid ka pulmad, kus iga kombejärk nõudis oma saatelaulu ja kus peigmehe- ning pruudipoolsed kaasitajad püüdsid üksteist üle trumbata. *Endastmõistetavalt lauldi talgutel. *Palju lauldi kiigel, enamasti kiikudes, millele maasolijadki kaasa aitasid. *Laule kasutati ka tantsude saateks. Mängude hulka loeme ka ringmängulaule. * Laulud on ka teekäigul ajaviiteks. * Tüüpiline üksilaul on karjaste helletamine. * Kindla otstarbega üksilaul on hällilaul või äiutus. * Kadunud omakse või sõbra surma puhul lauldi itke. Needki on üksilaulud, kus ...
Laulmiseks olid oma kindlad olukorrad, aga laulda võidi kõikjal ja igal ajal, kus oli inimesi koos ja töö laulmist võimaldas. Sajandite jooksul meie maalt läbi sõitnud reisijad jutustavad laulmisest põldudel, eriti lõikusel. Rohkesti on andmeid laulmisest mõisas teol, tööle minnes või töölt tulles, ka üheskoos öömajapidamisel. Rahvaluules ilmneb sünkretism, see tähendab liikide eristumatus: laulmisega kaasneb liikumine või tants, jutustamise puhul on suur tähtsus liigutustel ja näoilmel, jutuga põimuvad laulud, mõistatuste esitamisega seondub uskumusi. Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Mõnikord lauldi ka üksi (näiteks karjaselaulud, hällilaulud), kaksi või üheskoos ilma eeslaulmiseta (näiteks sanditamislaulud), ka kahe koori vaheldumisega. Regilaule lauldi ilma pillisaateta. Lauljad olid põhiliselt naised, mehed mängisid rohkem pilli. Suured laulupaigad olid ka pulmad, kus iga kombejärk nõudis oma saatelau...
Laugaste, E. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus, 1975 lk. 126-152 1. Rahvalaulude jagunemine: Rahvalaulus on lahutamatult seotud kolm komponenti tekst, meloodia ja ettekandmislaad. Paljud primitiivsed rahvad kutsuvad hüüete ja lauludega haldjaid põllule viljakust andma, halba ilma tõrjuma ja väsimust kaotama, nagu teame ka eesti lõikuslauludest. Vanu laule saame liigitada regivärsilisteks (vanadeks) ja riimilisteks (uuteks). 1) Vormilt baseerub regivärss parallelismil. Oluliseks tunnuseks on algriim (värsid koosnevad neljajalgsetest kvantiteerivaist trohheustest). Viis on lihtne lühike grupiviis. 2) Riimilises rahvalaulus leidub neljajalgse trohheuse kõrval daktülit. Algriim ei kuulu vältimatute vormitunnuste hulka, võib olla paaris- või ristriime, mees- ja naisriimi. Meloodia on mitmekesine, lauludes leidub kirjanduse mõjusid. Regivärsis domineerib lüürika (töö-, orjus-, tavandilaulud jne.). Lüro-eepika on laulud, kus leidub li...
annaabi.ee 
