Eesti Rahvalaul (1)

Eesti rahvalaul
Väärtuslikuma vaimuvara hulka, mis meie esivanemad meile on pärandanud, kuulub kindlasti rahvalaul. Külavainul ja kiigel, põllul ja heinal, karja hoides ja õitsel hobuseid valvates, last uinutades ja vokki tallates - igal pool, igal ajal ja iga elunähtuse kohta on tekkinud laule. Ei ole ühtki faasi elu mitmepalgelistes avaldustes, mida poleks saatnud rahva sõnalooming, või mis poleks andnud selleks ainet.
Sõjad, taudid, katkud ja orjaaeg – nendes tekkis, elas ja levis eesti rahvalaul. Ta viis on kurvatooniline, sõnad täis kaebust ja süüdistusi viletsuse pärast, millesse orjastajad on ta tõuganud. Aga kunagi lootust kaotamata sisaldab see laul ka helgeid motiive , rõõmu ja lusti.
Eesti rahvalaul on kõige parem rahva mineviku olude ja töövahekordade kajastaja. Lauldi kõikjal, põldudelt võis läbi sõites kuulda helisevat laulu. Eesti rahvalaul on valdavas osas lüüriline. Ta on ümbritseva elu meeleolupilte, rahva tundumusi ja mõttevälgatusi sisaldav, neid lihtsate vahenditega kiretult ja tagasihoidlikult avaldav looming. Selles puudub sangarlik hoog , kujude jõulisus ja karakterite suurus. Nagu rütmiltki, on eesti rahvalaul oma värviltki monotoonne ja hall. Vaim on surutud vangipuuri,kust otsib vabadust ainult unistusete, fantaasiapiltide kaudu.
Töö ja orjus moodustavad olulise osa rahvaloomingu temaatikast, milles töö kui positiivne nähtus esineb harvem, sest töö tuli teha võõrale, saksale ja sundijale. Kuna sõjad ja katkud on hävitanud palju rahvast, on muidugi mõistetav, et paljud laulud on täielikult hävinud, jälgegi meie päevile jätmata.
Eestimaalt tol ajal läbi sõitnud imetlevad eestis ebainimlikult koormatud orjade laulu, eriti meloodiat. Sakslane Christian Shlegel on öelnud: „ Ma ei usu, et meil, sakslastel, on nii palju loomulikku kalduvust luuleks kui eestlastel. Sellise surve all, kuidas tema elab, sellist peenetundlikkust osutada või laulda - meie kas surmaksime oma rõhujad või vaikiksime oma vilesuses kannatlikult.“ Kui palju oli siis eestlane vaimselt üle oma rõhujast, mõisnikust.
Rahvalooming on andnud palju inspiratsiooni paljudele suuretele maailmakirjanikele, näiteks Shakespeare , Gork ja Pushkin . Eesti rahvaluule on andnud ainet ka meie oma sõnaseppadele kaunis luuleloomingus.
Rahvalalulu värsi moodustab alati neljajalgne trohheus, tavaliselt 8-silbiline, selle kõrval esimene värsijalg vahel võib koosneda ka kolmest, koguni neljast silbist. Monotoonsest rütmi aitavad vahel mitmekesistada ja vahelduvaks muuta 3 - silbilised sõnad ja täitesilpide või –sõnade toonitamine, tarvitamine.
Uuem rahvalaul hakkas sisse tungima ja vana rahvalaulu välja tõrjuma juba 18. sajandi lõpupoole ja 19. sajandi jooksul- elemendid on veel säilinud, aga lõppriim on neis juba silmnähtav.
Enamasti kantakse laule ette mitmekesi, kusjuures eeslaulja laulab ette värsi, mida teised kordavad.
Rahvalaul kõlbab ka kunstlaulu saateks(nagu seda ongi tehtud Koidula lauluga „Meil aiaäärne tänavas“)
Huvitavaid väljendeid:

Onvad- mitmus sõnast on.

Meelimari-meelepärane mari.

Kardavanik-neiu

Kaema -vaatama, vahtima

Kuu kirja sees- kuu taevatähtede hulgas.
Kalendrilauludest:
Eesti kalendrilaulud on talupoegliku rahvakelndri pühade juurde kuulunud laulud. Kalendrilaulud oli vanasti rituaali osa ning neil oli sageli kindel otstarve, näiteks kindlustada edu majapidamises -et kari kosuks ja kasvaks hea vili.
Kasutatud kirjandus:
„Eesti kalendrilaulud viisidega“- Taive Särg
„Valimik Eesti Rahvalaule“- E. Laugaste
„Neli keelt vanast kandlest“ - Jakob Hurt .