Leidsid 6 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti rahva muuseum". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
talurahvas, rahval, pereisa, valgel, perele, sokke, rahvariietus, riideid, mustlased, kogunud, muuseum, ilusal, sõitsime, mandrijää, oligi, vaesem, kuduma, tuppa, orjad, koduõpetajad, rikkamad, talud, riietes, tavalisel, majades, kitsas, pingi, riides, peaegu, adraga, harimis, hobusega, pakkusid, vahepeal, öelge, ostsin, laiad, pisikesed, avarad1.loeng eksam suuline. Läti piirid: Põhjas on Eesti 348 km. Lõunas on Leedu. Kõige pikem piir 576 km Idas on Vene 282 km Kagus on (150) Valgevene 167 km merepiir on 531 km Pindala 64.589 km2 Rahvaarv 1897 1,93 milj 1935 1,91 milj 1989 NSVL okupatsioon. Lõpus max 2,67 milj 2000 2,38 milj 2009 2,27 milj(hinnanguline)(ülehinnatud) ülehinnatud rahvaloendus. 2011 2,07 milj (2,067,887) positiivset iivet pole suudetud saavutada(vananemine + väljaränne) Rahvastiku koosseis % 1935 1989 2009 2011 lätlased 77,00% 52,00% 59,00% 60,20% venelased 10,30% 41,90% 33,90% 32,50% sakslased 3,30% 0,10% 0,20% Alla 1% poolakad 2,90% 2,50% 2,40% 2,40% juudid 1,70% 0,90%
türklased jne). Vaid ungarlased pole otseselt sellesse kuulunud, kuigi sotsialismileeri riigina 20. sajandil ei jäänud Ungari Venemaa mõjudest puutumata. Ungarlased on ka ainsad, kellel on keskajast alates pikk riikluse traditsioon, mis küll katkes 16. sajandil Türgi ja hiljem Austria impeeriumi vallutustega. Oma riik on tänapäeval ainult kolmel soome- ugri keelt kõneleval rahval (eestlased, soomlased ja ungarlased). Venemaal on paljud soome-ugri rahvad tunnustatud rahvusvähemustena ja neile on moodustatud erineva staatusega "rahvusterritooriume" (nn Vene Föderatsiooni subjekte, vabariike või autonoomseid ringkondi), mille piirides on neil rahvastel teatud eriõigused. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on soome-ugri rahvad hakanud nõudma õiguste laiendamist ja olemasolevate täielikku rakendamist. Tegelik situatsioon sõltub paljuski kohalikest poliitilistest
Tom, istudes kaksi-ratsa võõra poisi otsas ja tagudes teda rusikatega. «Ütle «küllalt»!» karjus ta. Poiss püüdis ainult lahti rabelda. Ta nuttis, peamiselt vihast. «Ütle «küllalt»!» Ja materdamine käis edasi. Lõpuks kuuldus võõralt poisilt allasurutult «küllalt», ja Tom laskis tal tõusta, öeldes: «See on sulle õpetuseks. Teinekord vaata ette, keda sa narrima tikud.» Võõras poiss läks ära, puhastades riideid tolmust, nuuksudes ja nuusates. Aeg-ajalt vaatas ta tagasi, raputas pead ja ähvardas, mida ta kõik teeb Tomile «järgmine kord, kui ta tema kätte saab». Tom ainult irvitas seepeale ja pöördus ülevas meeleolus minema. Niipea kui ta oli keeranud selja, kahmas võõras poiss maast kivi, virutas talle sellega abaluude vahele ja pistis siis ise antiloobi kürusega plagama. Tom ajas reeturit taga kuni selle koduni ja sai niiviisi teada, kus ta elas
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
annaabi.ee 
