Eesti Punane Raamat (0)

Eesti Punane Raamat Punane nimestik ehk punane nimistu (inglise keeles Red List), trükitud kujul ka punane  raamat (inglise Red Data Book, lühend RDB) on andmestik, mis annab hinnangu looduslike  liikide ohustatusele. Punaseid raamatuid või nimestikke peavad erinevad riigid ja  organisatsioonid kas vastava riigi või geograafilise piirkonna kohta. Ülemaailmselt ohustatud  liikide andmebaasi haldab Maailma Looduskaitseliit (IUCN) põhjaliku loeteluna maailma  taime-, looma- ja seeneliikide (sh mõnede liigisiseste taksonite) globaalsest kaitseseisundist.  Lisaks kaitseseisundi määratlusele on mõnede liikide puhul lisatud ka andmed taksoni leviku,  bioloogia jne kohta. Esimene punane raamat anti IUCNi algatuselt välja 1966. aastal. Esimene Eesti Punane Raamat sai valmis 1979 ja oli ametlikuks kasutamiseks mõeldud  andmebaas (neljas eksemplaris koostatud lahtistele värvilistele lehtedele kirjutatud andmestik).  Sellest anti 1982 välja illustreeritud raamat. Teise Eesti punase raamatu koostamist juhtis Arvi Järvekülg, 1988. aastaks sai valmis 315 liiki  käsitlev andmestik. Kolmanda Eesti punase raamatu koostaja ja toimetaja oli Vilju Lilleleht. Andmeid koondasid 25  Eesti loodusteadlast, kokku käsitleti 1312 liigi andmeid ning trükis ilmus TA looduskaitse  komisjoni väljaandena 1998. aastal Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnafondi toetusel. 2006. aastal hakkas TA looduskaitse komisjon uut punast raamatut koostama. 2008. aasta lõpus  valmis uus Eesti punane (raamat) nimestik, mille koostamise aluseks võeti uued IUCN-i nõuded.  Punase Raamatu koostamiseks on Eesti TA Looduskaitse Komisjoni juurde moodustatud  toimkond järgmises koosseisus:  Toomas Saat (TÜ EMI) - kalad  Riinu Rannap (KKM) - kahepaiksed, roomajad  Vilju Lilleleht (EOÜ) – linnud  Uudo Timm (KKM ITK) – imetajad KALAD. Eestis on kokku registreeritud (koos juhukülalsite ja võõrliikidega) 3 sõõrsuuliiki ja 79 kalaliiki. Ei hinnatud võõrliike ja juhukülalisi (merekalu, kelle normaalne levila Eestisse ei  ulatu). Näiteks: peipsi tint, rääbis, peipsi siig, säga, harjus, lõhe.


AMFIIBID JA ROOMAJAD. Eestis on teada 11 liiki kahepaikseid ja 5 liiki roomajaid.  Analüüsiti 9 liiki kahepaikseid ja 2 liiki roomajaid. Kõik Eesti kahepaiksed ja roomajad on kaitse all. Rahvusvahelise punase raamatu liike Eestis ei ela. Näiteks: rohekärnkonn, kõre, mudakonn,  harivesilik, kivisisalik. LINNUD. Hinnati kõiki Eestis iga-aastaselt pesitsevaid linnuliike. Juhuslikud, mitte igal aastal  pesitsevad liigid viidi kategooriasse NA. Sinna läksid ka kõik eksikülalised. Läbirändajatest ja  talvitujatest hinnati tavalises korras neid, kes meil pikemalt peatuvad ja meie loodusvarasid  kasutavad, kui nende hulk ületab 2% kogu Euroopa asurkonnast. Mõnel liigil tuli seetõttu  hinnata pesitsejaid ja läbirändajaid/talvitujaid eraldi. Näiteks: väike-laukhani (rändel peatuvad),  suur-konnakotkas, siniraag, rukkirääk, rohunepp, mustsaba-vigle, kirjuhahk (talvituvad). Vastupidised näited on paljud ülejäänud meil enamohustatud liigid, millised mujal võivad olla  väga tavalised ja arvukad, näiteks: järvekaur CR, merivart CR, must-harksaba CR, rabapüü EN,  tutkas EN, roherähn EN, tuttlõoke CR. Punases nimestikus olevast 74 liigist on kaitsekategooriatesse arvatud 64 liiki. Liigikaitse  puudub 10 liigil: Hallhani (A. anser) NT, rägapart (A. querquedula) NT, luitsnokk-part (A.  clypeata) NT, hahk (Somateria mollissima) NT, nurmkana (Perdix perdix) NT Need on jahilinnud, kuid arvukus pole veel nii madal, et peaks kaitse alla võtma: põldvutt  (Coturnix coturnix) NT, kaelus-turteltuvi (Streptopelia decaocto) NT, tuttlõoke (Galerida  cristata) CR, kukkurtihane (Remiz pendulinus) NT, põhjavint (F. montifringilla) VU Vähemalt osa võiks kaitse alla võtta (III kaitsekategooria): rabahani (Anser fabalis fabalis)  (rändel peatuvad) VU, jahimeestel pole võimalik eristada tavalisemast alamliigist, kes jahilind. IMETAJAD. Eesti imetajate nimestikku loetakse praegu kuuluvat 65 liiki, kellest kaks liiki:  kääbuskarihiirt (Sorex minutissimus) ja soo-uruhiirt (Microtus oeconomus) on registreeritud vaid ühe korra ning kahjuks pole kääbus-karihiire tõestusmaterjale suudetud TÜ  Zooloogiamuuseumist üles leida. Lisaks on kolm liiki tähnikhirv (Cervus nippon), pringel  (Phoecaena phoecaena) ja ahm (Gulo gulo) praegu teadaolevalt vaid juhuslikud külalised ja meil  alalist asurkonda ei moodusta.  Näiteks: (Euroopa) naarits (Mustela lutreola) EW, viiger (Phoca hispida) EN, lendorav  (Pteromys volans) VU, harilik siil (Erinaceus europaeus) NT, tõmmulendlane (Myotis brandtii)  NT, tiigilendlane (Myotis dasycneme) NT, (Hall) hunt (Canis lupus) NT, lõunasiil (Erinaceus  concolor) DD, laane-karihiir (Sorex caecutiens) DD, pähklinäpp (Muscardinus avellanarius) DD. Jekaterina Bavõkina 12kl.