Eesti kirjanduse uuenemine kordamine (0)

Eesti_kirjanduse_uuenemine_kordamine



1. Millised 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi esimese poole ühiskondlik-poliitilised, 
majanduslikud ja kultuurilised sündmused, k. a meediamaastiku arengud avaldasid mõju 
kirjandusprotsessile? Tuleb tunda ajajoont, osata selgitada, milles nende mõju kirjandusele 
avaldus. (vt ka slaide)  Rahvuslik ärkamisaeg 1860-1880, 1905. a revolutsioon, tsaarivõimu kukutamine, Vene-Jaapani 
sõda, esimene maailmasõda, 2 revolutsiooni Venemaal 1917, bolševike võimuhaaramine 
Venemaal, Saksa okupatsioon 1917-1919, Vabadussõda, Eesti riigi loomine, sellega kaasnenud 
vaba ajakirjanduse teke Eestis. Enne oli ajakirjandus vähem või rohkem allutatud tsensuurile. 
Talupoegade vabanenmine pärisorjusest, hariduse paranemine, venestamine al 1880-test, 
ajalehtede  Postimees ja Virulane, Olevik, naistele Linda teke. Ajakirjanduses ilmusid  joonealustena ilukirjanduslikud tekstid. Alguses oli proosa algelisem, ilmusid ajaloo-, idee-, 
olustiku- ja rahvaluuleaineline proosa, nõudlikum proosa tekkis alles sajandivahetusel. 
Trükikodade ja raamutukogude teke.  2. Kirjanduse moderniseerumise tunnused nii sisu kui vormi tasandil eesti kirjanduse näidetele 
toetudes (vt ka moderniseerumise käsilehte, kirjanduslugusid jm materjale).  Tõde, ilu ja headus ei ole enam plaatonlikus mõttes absoluutsed, vaid mitmetahulised ja relatiivsed, 
vastuoluline ja mitmekihiline ning sama iseloomustab ka esteetilist moderniseerumist ehk 
modernistlikku kunsti ja kirjandust tervikuna, mille kõrgperioodiks Euroopas võib pidada 19./20. 
sajandi vahetust.  Modernsust/moderniseerumist on iseloomustatud sõnadega: kriis, kindlustunde  puudumine, kodutus, traditsioonide lõhkumine, võõrandumine, üksindus, eksiil, igavene rändamine 
jms.  Eesti kirjanduse ajalukku inkorporeeriti 1920. aastatel 19. sajandi modernismi eesti variant  uusromantismi nime all. 20. sajandi avangardisuunad futurism ja ekspressionism jäid vaid irdu 
rippuvateks kõrvalharudeks.  20. sajandi Euroopa modernismi edasine areng eesti kirjandusse  enne sõda ei jõudnudki. Eesti kirjanduslugu kirjutati aga positivistliku lähenemisviisi põhjale ning 
selle keskmes oli proosas realism ja luules uusromantika.  Vasakpoolsete ideoloogiate levik, isiklike  vabaduste ja individualismi edenemine, kammitsevatest (moraali-, eetika-, aga ka kunsti- jm) 
normidest ja traditsioonidest vabanemise püüd.  Majandusliku heaolu kasv, industrialiseerimine,  linnastumine. Eestis jäid pikaaegse rahvusliku allasurutuse tõttu isamaalised aated endiselt 
olulisele kohale (nt J. Tõnissoni juhitud Postimees) hariduselu edenemine - 1906 esimene eesti 
õppekeelega  gümnaasium. Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasium (Miina Härma  Gümnaasium), teised järgnesid, alghariduslikud jäid kuni 1917 venekeelseks (v.a emakeel ja 
usuõpetus).  Noor-Eesti, esimene album 1905, 1904 kirjstus, registreeriti 1912 – eesmärk:  kujundada käsitus uuest eesti kultuurist ja kunstist, mis ühendaks endas rahvuslikku, euroopalikku ja 
individuaalset alget.  Siuru, 1917-19 – eesmärk: sarnaste esteetiliste vaadetega loojate koondamine,  oma teoste väljaandmine (kirjastus).  Uusromantism – heterogeenne tekstikogu, eesti kirjanduses  noor-eestlaste ja siurulaste modernistliku koega loomingu koondnimetus, valitsev kirjandusvool ca. 
1908-25, sisaldas  sümblistlikke ja impressionistlikke suundumusi, arenes edasi  sotsiaalsematesse (ekspressionism) ja avangardsematesse (futurism) suundadesse. Kokku üle 
paarikümne esindaja, tuumik: Fr. Tuglas, E. Enno, G. Suits, V. Grünthal-Ridala, M. Under, H. 
Visnapuu, kedagi ei saa pidada ühe või teise suundumuse ainuesindajaks, katsetati eri suundades, 
autoritel eri  loominguperioodidel erinevad rõhud. Seob end vaimsete väärtustega (vaim on võimust  ja ideoloogiatest lahus),  astub välja realistliku, romantilise ja rahvusliku kirjanduskäsitluse vastu, seab  ideaaliks  individualismi (pingestatud suhe kollektiivi, nt rahvusesse, aga ka kirjandusrühmitusse),  püüdleb (kunstilise) professionaalsuse poole (humanitaarselt haritud looja, originaalsuse, isikupära), 
universaalsed väärtused. Sümbolism – Püüd argireaalsuse taga avastada ja kujutada kõrgemat, isegi meeltega tunnetamatut 
ideede-maailma, kasutades selleks mitmetähenduslikke, varjundirikkaid, ka individuaalseid 
sümboleid. Tabada poeesia vahenditega ideaalset maailma (ilu, vaimu, hinge maailma), sest see on 
ratsionaalselt tunnetamatu, sageli vaid igatsetakse selle järele. Tegelemine suurte ja ajatute 
teemadega (elu ja surm, elu mõte, saatus); fantaasia, müstika, müüt  iseloomulik: tekstid on 


intuitiivsed, samas läbikomponeeritud, viimistletud, oluline on häälikuline kõlavus  tüüpilised 
esindajad: Gustav  Suits ja Ernst Enno. Suits – intellektuaalne mõtleja; oluline on kokkukuuluvus  looduse ja ühiskonnaga, kesksed sümbolid: tuul, soo.  Enno – intuitiivne nägija ja igatseja; ühtsus  looduse ja maailmakõiksusega, Ida filosoofia mõjud, kesksed sümbol: tee, rännak, igatsus. Impressionism – Püüd jäädvustada subjektiivseid hetkelisi elamusi, meeleolusid, muljeid ja 
projitseerida neid välismaailmale, vastandus püüdele kujutada maa-ilma objektiivselt (fotograafiliselt 
täpselt, naturalistlikult) või n-ö vaimukeskselt (ekspressionism) pr k impression – mulje nn 
muljetekunst sai alguse prantsuse maalikunstist, Lääne-Euroopa kirjandustes 1880-1910, Eestis al 
1905 (Noor-Eesti I album) iseloomulik: liikuvus, varjundirohkus, meeleolukus, elevus, mänglevus, 
peened nüansid, pooltoonid, värvikad detailid, keeleliste vahendite viimistletus esineb Villem 
Grünthal-Ridala luules (nt „Villem Grünthali laulud“, 1908), Fr. Tuglase proosas, vähem teiste 
autorite loomingus. Futurism – formeerus Euroopas 1910. a-tel (Itaalia, Venemaa), Eestis al 1914, tippaeg 1919-20  
iseloomulik: tulevikujaatus ja minevikueitus (k.a kunstiliste traditsioonide eitus), nooruse, energia, 
dünaamilisuse, kiiruse, agressiivsuse, (tehniliste) uuenduste (elekter, tramm, auto) jms ülistus, 
linnaelu, publiku šokeerimine loomevõtted: simultaansus, analoogiastiil, sõnalooming, 
kirjavahemärkide eiramine, vabavärss, akustiline/visuaalne eksperiment, aktsioonide korraldamine 
Eesti kirjanduses viljelesid futurismi  vähesed: Erni Hiir, Albert Kivikas, Henrik Visnapuu, Johannes  Semper, Johannes Barbarus, selgekujulist rühma/liikumist ei tekkinud. Tarapita. 3. Millised on 19. sajandi viimase veerandi eesti proosa olulisemad suundumused? 
(rahvusromantiline ajalooline proosa; ideeproosa ja olustikuline realism, rahvaluuletöötlused) 
Vähemalt üht tekstikorpust peab oskama lähemalt iseloomustada (teosed/autorid, 
põhiteemad, vormivõtted jms).  Rahvusromantiline proosa saavutas silmapaistva koha 1880.-1890. a-te kirjanduses, kokku ilmus 
ca. 30 teost, lisaks veel luule- ja draamateoseid. Nad andsid ühelt poolt  detailse ülevaate rahva  ajaloo  võtmesündmustest minevikus (eriti muistne vabadusvõitlus ristisõdijate vastu, vastuhakk  baltisaksa  ülemkihile nt 1343 ja hiljem, Põhjasõda jms), teiselt poolt mõjusid need teosed eestluse  äratajana ja tugevdajana. Žanri esilekerkimise põhjused: venestamissurve, rahvusliku liikumise 
kriis (mitmete aktsioonide ebaõnnestumine, tugeva liidri puudumine), majanduskriis, eeskujuks 
olnud  saksa kirjanduses romantilise ajalooproosa populaarsus, samuti rahvaraamatud. Eestis on  žanril olnud  kolm lainet: 1880., 1930. ja 1970.-80. aastad. Teosed/autorid: Jaak Järv “Vallimäe  neitsi” – esimene eesti romaan; tegevus toimub Põhjasõja ajal, üldinimlikud eetilised probleemid, eri 
usulahkude konfliktid; teoses kasutatakse romantiliste haleduslugude võttestikku (palju seikluslikke 
sündmusi, tegelased must-valged, psühholoogiliselt motiveerimata) , “ Karolus” – eestlasest feodaal,  kes pole unustanud oma päritolu, tegevus kulmineerub Jüriöö ülestõusuga, mida Karolus soovib 
lahendada „ausas sõjas“, ei poolda ootamatut kallaletungi vaenlasele. ; Andres Saal, triloogia 
“ Vambola”, “Aita” ja “Leili” – räägib eestlaste ja liivlaste muistsest vabadusvõitlusest ristisõdijate  vastu 13. saj, ka ajast, kui liivlased võitlevad koos kristlastega eestlaste vastu;  Bornhöe “Tasuja”. 4. Eduard Vilde ajaloolise triloogia esimese osa “Mahtra sõda” sündmustik, tegelased (k. a 
sotsiaalsed suhted), kompositsioon, ideestik (kesksed probleemid), ajalooline taust, 
uuenduslikkus.  Vt grupitööde fotod. 


5. Milline oli 19. sajandi viimase veerandi eesti luule (järelärkamisaja luule üldpilt ja selle taustal 
esile kerkivad luuletajad, nt A. Haava, K.-E. Sööt)?  Luule üldpilt kujunes Koidula ja üldlaulupidude mõjul rahvus-romantiliseks, domineeris 
isamaaluule, palju oli epigoonlikku Koidula järeleaimamist; luule üldpilt oli hall, ühetaoline, „lille-
laululine“, „lihtsakoeline külalaul“.  Eristusid: Elise Aun – „Eesti neiu Setu maalt“ – tema noorusaja  luule on  spontaanne, improvisatsiooniline, ravalululikult lihtne, on palju kodumaa-igatsusest ja  loodusest eleegiliselt, intiimselt rääkivaid tekste; kogud „ Kibuvitsa õied“ (I – 1888; II – 1895; III –  1901) jt, pärast abiellumist 1903 enam ei kirjutanud; 2015 asutati temanimeline Võtikvere raamatuküla 
kirjandusauhind.  Anna Haava: kaks peamist teemat: armastus ja loodus/ isamaa, I  loominguperioodi (1880. a-d)  armastusluule tundeehe, siiras, sugestiivne – tänaseni aktuaalne, II  loominguperioodil (20. saj algus)  realistlikud, ühiskonnakriitilised toonid, III loominguperioodil  (1920.-1930. a-d)  nukrameelne, sünge; koondkogu „Luulet“ (2008), isikliku elu tagasilöögid 1890. a- tel, lapsepõlvemälestused (2006).  Karl Eduard Sööt (1862-1950) – alustas luuletamist 1880. a-tel  mitmete ajalehtede juures  romantiliste ja südamike isamaa- ja kodulauludega, kuid kerkis teiste  hulgast esile oma  realistlike ja humoristlike tähelepanekute tõttu; kogud „Saatus“ (1899), „Mäles- tused ja lootused“ (1903) jt. Kirjutanud ka eleegiaid ja ballaade, paljud tema tekstid on viisistatud. 
Suurema  tuntuse ja jääva positsiooni eesti kirjanduses saavutas lasteluuletajana, „Lapsepõlve  Kungla“ (1923) – rahvaluulemõjulised, musikaalsed, hästi rütmistatud ja väikelapse mõttemaailma ja 
arengu eripärasid arvestavad tekstid. Al 1988 Karl Eduard Söödi lasteluuleauhind – eesti tuntuim 
lasteluule auhind. Oli majanduslikult nutikas, asutas Tartusse oma raamatupoe ja kirjastuse, oli tegev 
20 erinevas seltsis, k.a ERM, EKM jpt. 6. 20. sajandi esimeste kümnendite luuleuundused (nn -ismid ja neile iseloomulikud tunnused: 
uusromantism/sümbolism, futurism, impressionism, ekspressionism). Tuleb tunda seda 
suundumust luules, millest tegite oma iseseisva töö ja kui iseseisev töö keskendus vaid ühe 
luuletaja loomingule, siis tuleb lisaks tutvuda veel ühe luuleuuendaja loominguga. (vt ka slaide)  Vt.  Ekspressionism.pages; Uusromantism – heterogeenne tekstikogu, eesti kirjanduses noor- eestlaste ja siurulaste modernistliku koega loomingu koondnimetus, valitsev kirjandusvool ca. 
1908-25, sisaldas sümblistlikke ja impressionistlikke suundumusi, arenes edasi sotsiaalsematesse 
( ekspressionism) ja avangardsematesse (futurism) suundadesse. Kokku üle paarikümne esindaja,  tuumik:  Fr. Tuglas, E. Enno, G. Suits, V. Grünthal-Ridala, M. Under, H. Visnapuu, kedagi ei saa  pidada ühe või teise suundumuse ainuesindajaks, katsetati eri suundades, autoritel eri 
loominguperioodidel erinevad rõhud.  Sümbolism – Püüd argireaalsuse taga avastada ja kujutada  kõrgemat, isegi meeltega tunnetamatut ideede-maailma, kasutades selleks mitmetähenduslikke, 
varjundirikkaid, ka individuaalseid sümboleid.  Tabada poeesia vahenditega ideaalset maailma (ilu,  vaimu, hinge maailma),  sest see on ratsionaalselt tunnetamatu, sageli vaid igatsetakse selle järele.  Tegelemine  suurte ja ajatute teemadega (elu ja surm, elu mõte, saatus); fantaasia, müstika, müüt.  Iseloomulik: tekstid on intuitiivsed, samas läbikomponeeritud, viimistletud, oluline on häälikuline 
kõlavus. Tüüpilised esindajad: Gustav Suits ja Ernst Enno. Suits – intellektuaalne mõtleja; oluline 
on kokkukuuluvus looduse ja ühiskonnaga, kesksed sümbolid: tuul, soo.  Enno – intuitiivne nägija ja  igatseja; ühtsus looduse ja maailmakõiksusega, Ida filosoofia mõjud, kesksed sümbol: tee, rännak, 
igatsus.  Impressionism – püüd jäädvustada subjektiivseid hetkelisi elamusi, meeleolusid, muljeid  ja  projitseerida neid välismaailmale, vastandus püüdele kujutada maailma objektiivselt  (fotograafiliselt täpselt, naturalistlikult) või n-ö  vaimukeskselt (ekspressionism) pr k impression –  mulje nn muljetekunst sai alguse prantsuse maalikunstist, Lääne-Euroopa kirjandustes 1880-1910, 
Eestis al 1905 (Noor-Eesti I album) iseloomulik: liikuvus, varjundirohkus, meeleolukus, elevus, 
mänglevus, peened nüansid, pooltoonid, värvikad detailid, keeleliste vahendite viimistletus esineb 
Villem  Grünthal-Ridala luules (nt „Villem Grünthali laulud“, 1908), Fr. Tuglase proosas, vähem teiste  autorite loomingus.  Futurism – formeerus Euroopas 1910. a-tel (Itaalia, Venemaa), Eestis al 1914,  tippaeg 1919-20.  Iseloomulik: tulevikujaatus ja minevikueitus (k.a kunstiliste traditsioonide eitus),  nooruse, energia, dünaamilisuse, kiiruse, agressiivsuse, (tehniliste) uuenduste (elekter, tramm, auto) 


jms ülistus, linnaelu, publiku šokeerimine loomevõtted: simultaansus, analoogiastiil, sõnalooming, 
kirjavahemärkide eiramine, vabavärss, akustiline/visuaalne eksperiment, aktsioonide korraldamine 
Eesti kirjanduses viljelesid futurismi vähesed:  Erni Hiir, Albert Kivikas, Henrik Visnapuu, Johannes  Semper, Johannes Barbarus, selgekujulist rühma/liikumist ei tekkinud. Ekspressionism – ld k 
expressio = välja pigistama -> pr k  väljendama, ilme -> eneseväljendus, ideede ja elamuste  eksalteeritud väljendus jõudis Euroopa, eriti saksa kirjandusse kujutava kunsti kaudu 1910. a-tel. 
Iseloomulik: tundeintensiivsus, jõulisus, kontrastsus, paatoslikkus, traagilisus, isegi süngus, 
hingestatus, vaimsus, humanism.  Ainus modernismi suund, mis avaldas tugevat mõju suurele  osale 20. saj alguse eesti kultuurist (kujutav kunst, teater, luule), mõjutused tulid saksa kultuurist 
ekspressionistlikku luulet viljelesid: Joh. Semper, Joh. Barbarus, Marie Under, Henrik Allari jt, 
proosas Albert Kivikas. Eestis kaks perioodi: 1919-23 ja 1924-27. Teemad/motiivid: 
opositsiooniline hoiak (valitsevate klasside (kodanlus), ideoloogiate, kirjanduslike eelkäijate, nt 
estetistlike sümbolistide, romantiliste armastajate jms) suhtes ->  isade ja poegade konflikti motiiv  (vana ja uue vaheline võitlus); apokalüptilised  allakäiguvisioonid (sõjateema, kannatused, kaos) vs.  eufoorilised ülestõusukuulutused (puhtus, noorus, õitseng, ärkamine, uus elu); poeedi minapilt ja 
keeruline suhe ümbritsevasse (mittemõistmine, prohvetlikkus); suurlinn.  Vormivõtted: simultaansus,  ekspressiivsed epiteedid, kontrastid, agressiivsed kujundid, kordused, rinnastuspõhimõte.  Omaette  rühmitust ei moodustunud, manifeste ei kirjutatud, koguteoseid ei avaldatud. 7. Millised olid 19.‒20. sajandi vahetuse dekadentsi ideelised juured, mis suhtes tähistas ta 
allakäiku, mis suhtes aga üleminekut ja uuenemist? Millised mõtlejad ja kirjanikud arendasid 
dekadentsi-ideed? Kuidas väljendus dekadentlik tahe tungida hingelistesse ja kehalistesse 
äärmustesse (nt August Gailiti varajases loomingus) ja samas soov vastandeid ühendada (nt. 
soolisel pinnal)?  Dekadents on (kultuuri) allakäik, langus, mandumine. Kirjanduses kasutatakse dekadentsi nimetust 
19. sajandi lõpu kultuuri- ja kirjandusvoolu kohta, mida  iseloomustavad pessimistlik, isegi nihilistlik  meeleolu, estetism ja sümbolism. Romantistide naiivne kiindumus loodusesse ja loomulikku 
heideti kõrvale ning selle asemel hakati idealiseerima kunstlikku ja tehtut. Algselt tarvitasid seda 
nimetust  kriitikud, et halvustada kirjandusringkondades valitsevat uut meeleolu, kuid see võeti peagi  uhkusega kirjanike endi poolt kasutusele. Osa kirjanikke said mõjutusi gooti romaanist ja Edgar Allan 
Poe loomingust. Formalismiga on mingil hämaral viisil seotud ka  dekadents, mis eesti kirjanduses  esines  uusromantismi nime all ja mida iseloomustavad äärmine individualism, rafineeritud  elamuste ja müstika harrastamine. Mõlemale on omane vormikultus ja põlgus tegelikkuse õige 
kujutamise vastu. Oma stiililt võib  Gailiti teose paigutada loengutes käsitletud ekspressionismi,  dekadentsi ja sümbolismi hulka. Esineb rida neis leiduvaid jooni – hüperboole, inetuse ülistamist, 
naturalistlikult ja detailselt vere ja kõigi haigusega kaasnevate õuduste kirjeldamist, püüd rohkelt 
teravmeelitseda, kogu katkend kannab endas apokalüptilist meeleolu.  8. Milline oli eesti sümbolismi eripära, nagu see väljendus Friedebert Tuglase teoreetilistes 
mõtisklustes (“Juhan Liiv”, 1914) ja tema novellides? Mis ühendas seda dekadentsiga? Kuidas 
leidsid kirjanduses sümbolistlikku kasutamist müüdid ja uskumused (Gailiti “Libahunt”)?  Sümbolism oli suurelt jaolt reaktsioon naturalismile ja realismile, mis püüdsid haarata tegelikkust 
selle üksikasjades.  Reaktsioonina hakati tähelepanu pöörama spirituaalsusele, kujutlusvõimele ja  unenägudele. Sellest saigi sümbolism alguse. Mõned kirjanikud, nagu näiteks Joris-Karl Huysmans, 
alustasid naturalistidena, kuid hakkasid liikuma sümbolismi poole. Huysmansi puhul kaasnes see 
suundus huvi tekkimisega religiooni ja spirituaalsuse vastu. 


9. Millisteks osadeks jagunes laias laastus Oskar Lutsu looming? Miks on tema esikteos 
“Kevade” (1912‒1913) saanud eesti kirjanduse igihaljaks tekstiks? Kas ja kuidas on teos loetav 
mitmel sügavustasandil?  Jutustused, nt “Tagahoovis”; Näidendid, nt “Kapsapea”, följetonid, lastejutud, nt “Nukitsamees”, 
novellid, nt “Vaikne nurgake”. 10. Tuleb osata analüüsida eksistentsiaalsete motiivide ja piirsituatsioonide tähtsust A. H. 
Tammsaare loomingus (nt armastus ja surm) ning vaadelda nende kajastumist mõnes tema 
teoses (nt “Kõrboja peremees”).  11. Millist põlvkondlikku eluhoiakut väljendasid nooremad luuletajad (“arbujad”) 1930. aastail, 
millised olid nende püüdlused ja pettumused, milline oli nende luule vormikultuur? Mis on Heiti 
Talviku ja Betti Alveri luules lähedast, mis erinevat, ja miks said neist noorte intellektuaalide 
lemmikud?  Arbujate valimikus olevates Betti Alver ja Heiti Talviku luuletustes on mõlema puhul tajutavad äng ja 
maailmavalu ning tihe surma teema puudutamine. Talviku puhul esineb kohati ka meil eelnevalt 
teemaks olnud ekspressionismi tunnuseid – väga naturalistlikku sõnakasutust ja stiili. Nii Alveri kui 
Talviku luulest võib soovi korral välja lugeda ka mitteleppimist Arbujate valimiku väljaandmise ajaks 
juba neli aastat kehtinud vabaduse piiramise ja autoritaarse valitsemiskorra – Pätsi ja Laidoneri 
kehtestatud nn vaikiva ajastuga. Talvikule on mõnikord ette heidetud ka üleolevat suhtumist 
harimatutesse inimestesse – pööblisse, kuid on arusaadav, ka tollal, et harimatuse ja rumaluse 
vohamine võib tõesti väga vastumeelne olla. Ka Alveri puhul on tajutav, et nn hall argipäev talle 
meeltmööda ei ole ning rohkem paeluv on teatav pahelisus. Kokkuvõtvalt, kui püüda leida Talviku ja 
Alveri luulele ühist nimetajat, siis see võiks olla kohati dekadentlik ahastus – mõlema käsitletavas 
loomingus on palju traagikat, surma, kurbust ja igatsust, õhkamist millegi järele, mida ei ole võimalik 
saavutada või mis on juba päästmatult möödas. Kuigi Alver ja Talvik olid paar, siis armastust 
tähtsustavat või ülistavat kummalgi Arbujate valimikus avaldatud luuletustes eriti ei kohta, luule on 
sünge ning lootust ja helgust leidub vähe. Kui püüda nende tollast loomingut ühe sõnaga kirjeldada, 
siis see võiks olla depressiivsus. Kõigest eelnevast olenemata on mõlema autori luule väga paeluv ja 
pakub kindlasti ka tulevikus nauditavaid lugemiselamusi. 12. Milliseid vooluloolisi tendentse ilmnes 1920.-1930. aastate proosas (nt. Albert Kivikas, 
August Jakobson)? Millised olid uued tähtsad temaatilised valdkonnad? Milliseid uusi 
moraalseid kuvandeid pakkus kirjandus (nt. Mait Metsanurga ja August Mälgu looming)? 
Millised olid tähelepanuväärsed psühholoogilised suundumused (nt. Johannes Semperi, A. 
Jakobsoni loomingus)?  Realismi, asunikutriloogia ja ekspressionismi – Kivikase Vabadussõja raamatud, sõjavastased 
meeleolud.  Jakobsoni naturalistlik “Vaeste patuste alev”, haritlaste elu kujutavad paksud romaanid,  kirjutas väga palju ja seetõttu kvaliteet kannatas. Pärast sõda stalinistlikud teosed, “Elu tsitadellis”. 
Metsanurk kirjutas sotsiaalpsühholoogilise romaani “Jäljetu haud” ja ajaloolise romaani “Ümera jõel”. 
Mälk rannatriloogia „Õitsev meri“ (1935)  „Taeva palge all“ (1937)  „Hea sadam“ (1942). Semperil 
prantsuse mõjutused, reisikirjad, viljakas kvaliteetkirjanduse tõlkija, hiljem ka romaanikirjanik, nt 
“Armukadedus”, novellikirjanik, nt “Ellinor”, kirjutab nais-minajutustajana “Niidukressid” – lesbilise 
majaproua ahistamine. Naisekeha kujutamine, soorollid, sport, alastus, naiste ihad, eelarvamused. 
Nõukogude ajal kaasajooksik, ENSV hümni sõnade autor.