muinaslinnuse asemele. 2) Arheoloogiliste väljakaevamiste tulemusel dateeritakse Viljandi linnamüüri rajamist 13. sajandi lõpul või 14. sajandi esimesel poolel. 3) 14. sajandist kuulus Viljandi ka Hansa liitu. 4) Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest, milleks oli 13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone, ning kolmest eeslinnusest. Tänapäeval nimetatakse pealinnust koos seda ümbritseva I eeslinnusega Kaevumäeks, II eeslinnust Teiseks kirsimäeks ning III eeslinnust Esimeseks kirsimäeks. Sisuliselt oli keskaegne Viljandi linn neljandaks eeslinnuseks. 5) Linnusel oli kaks väravat, mõlemad kolmandas eeslinnuses. Üks neist avanes läände ja oli linnuse peavärav. Teise kaudu pääses linna, see asus praeguse Lossi tänava joonel. 6) Linnamüür oli 1,2–2,1 m paksune, laotud maakividest. 7) Väravad linnamüüris olid tornideta.
loodi oma ühing (Ausgrabungscomité), millest 1881 kasvas välja Viljandi Kirjanduslik Selts. Nende kaevamiste käigus puhastati rusudest ja kaevati välja kogu pealinnus ja osa seda ümbritsevast I eeslinnusest. 1939 uuriti Armin Tuulse juhatusel nn Villu keldrit linnuse lõunaosas. 1971 ja 1972 toimusid väiksemad arhitektuuriloolised uuringud Kaur Alttoa ja Udo Tiirmaa juhatusel. Väljakaevamised algasid taas 1998 (19981999 Andres Tvauri, 20002004 Arvi Haak). II ja III eeslinnust on seni uuritud vaid georadari (1996 Heiki Valk) ja prooviaukudega. 2006. aasta suvel avastas arheoloog Arvi Haak Viljandi ordulinnuses üle 500 aasta vana keldriruumi, mille otstarve on teadmata. Eeldatavalt on ruum rajatud hiliskeskajal, seda kasutati 1560.1570. aastani. · Villu kelder Jüriöö järelkajast Viljandis on kirjutatud XVI sajandi väikeses ordukroonikas ja 1551. aastal trükis ilmunud Renneri kroonikas. Bartolomeus Hoeneke riimkroonikas kirjutatakse järgmist: "..
frantsisklaste klooster -- see kujutas endast arvatavasti kivist kaitseehitist hilisema mõisa -- praeguse teatri -- kohal teisel pool Narva suunduvat teed. Liivi sõjas langes Rakvere linnus koos linna ja ümbruskonnaga 1558. aastal ilma lahinguteta venelaste kätte. Linnuses paiknes toona vaid 11 võitlusvõimelist sakslast, Lossifoogt ei hakanud seetõttu vastupanu osutama, vaid põgenes koos varustusega Tallinna. Linnuse kätte saanuna täiendasid venelased selle lõunapoolset eeslinnust mitmete täiendavate kindlustustega. Selleks vajalik ehitusmaterjal saadi nii linna kivimajade kui ka kloostri ehitiste lammutamisest. Linnast säilis toona tugevalt purustatuna vaid kirik. Venelased ise elasid eeslinnuse aladele ehitatud puitmajades; keskaegset linnusetuumikut kasutasid nad peamiselt vaid laohoonetena. Kui Tallinn andis end 1560 rootslaste alla ning Rootsi sõjavägi maabus Läänemere idakaldal, üritasid rootslased venelaste vallutatud alasid enda kätte haarata.
17. sajandi algul varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Seejärel on linnusevaremed koos neid ümbritseva Lossipargiga kujunenud puhkealaks. Lossivaremetes korraldatakse kontserte ja on peetud spordiüritusi. Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest, milleks oli 13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone, ning kolmest eeslinnusest. Tänapäeval nimetatatakse pealinnust koos seda ümbritseva I eeslinnusega Kaevumäeks, II eeslinnust Teiseks kirsimäeks ning III eeslinnust Esimeseks kirsimäeks. Sisuliselt oli keskaegne Viljandi linn neljandaks eeslinnuseks. Linnusel oli kaks väravat, mõlemad kolmandas eeslinnuses. Üks neist avanes läände ja oli linnuse peavärav. Teise kaudu pääses linna, see asus praeguse Lossi tänava joonel. (Praegu lõpeb samal kohal Varese sild.) Linnusemüüridest on tänini jälgitavad II eeslinnuse põhjasein, I eeslinnuse värav ja konvendihoone välisperimeeter
aastal rajas ta oma residentsi Vana-Pärnusse ja Lihula tähtsus hakkab tasapisi langema. 1263. aastal põletasid aga leedulased linna maha. Piiskop Hermann II valis uueks residentsiks Haapsalu. Pealinnus oli ovaalne, müüriga piiratud ala. Müür moodustas ühtlasi ka hoonete välisseina. Väravaava paiknes linnuse idaküljel. Mäe põhja- ja läänekülg olid järsud, lõuna- ja idakülg aga lauged. Lõunast ja idast kaitses linnust kaks kuiva vallikraavi ning kivimüüridega eraldatud eeslinnust. Põhja- ja lääneküljel kaitses linnust järskudele nõlvadele lisaks veega täidetud vallikraav. 1298 puhkes Liivimaa kodusõda, mille põhjustas Ordu ja peapiiskopi vahel tõusnud tüli. Saare-Lääne piiskop hõivas kogu Lihula linnuse, mida oli seni Orduga jaganud. Ordu ei leppinud sellega ja koondas oma väe linnuse alla, põletas maha Elisabethi kiriku ja Lihula alevi ning rüüstas ümbruskonda. Piiskop oli sunnitud kapituleeruma ning linnus läks Ordu kätte. 1302. aastal taastati
annaabi.ee 
