Kalevlaste Maleva ja USA eriüksuste eeskujul Scouts-rügement. Juhtimise hõlbustamiseks asutati Lõuna-Eesti vägedest 2. diviis, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. Samal ajal pöördus Ajutine Valitsus abipalvega Suurbritannia ja Soome poole. 5. detsembriks 1918 saabus Soomest 5000 püssi ja 20 suurtükki koos laskemoonaga. 12. detsembril jõudis Tallinna sadamasse Briti laevastikueskaader admiral Edwyn Alexander-Sinclairi juhatusel. See kindlustas Eesti ranniku julgeoleku ja julgestas meresidet Euroopaga. Inglased kaaperdasid merel 2 Vene hävitajat ja kinkisid need Eestile, laevastikus said need nimeks Vambola ja Lennuk. 31. detsembriks toimetas Briti laevastik Eestisse 6500 püssi, 200 kuulipildujat ja 2 suurtükki. Soomes hakati korraldama vabatahtlike saatmist 2 Eestisse
novembril avaldas ka Suurbritannia välisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas anda sõjalist abi. Eesti vajas väga sõjalist abi, sest Eesti kaitseväe koostamine oli alles alanud ja rindele suudeti saata ainult 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed ainult taganesid, Punaarmee aga vallutas Kirde- ja Kagu Eesti. 12. detsembril saabus lõpuks Tallinna reidile Suurbritannia sõjalaevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi ja Walter Cowani juhtimisel. Laevasitku sisenemine Eesti vetesse õnnestus alles teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergristleja ,,Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Inglaste abiga oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest kaitstud ja julgustatud. Ka USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. 1918. aasta 23. detsembril nimetati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Viidi läbi ka mobilisatsioon mis 5
20. novembril avaldas Suurbritannia välisminister Robert Cecil Eestile toestust ning lubas Eestile osutada sõjalist abi. Hiljuti oli alanud Eesti sõjaväe organiseerimine, kuid sellega ei olnud veel eriti kaugele jõutud ning rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest, kellel ei olnud ainsatki suurtükki. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid ning Punaarmeel õnnestus vallutada Kirde ja KaguEesti, samuti langes vaenlase kätte Tartu. Admiral Edwyn Alexander Sinclairi ja Walter Cowani juhtimisel saabus 12. detsembril Tallinna reidile Suurbritannia sõjalaevastik. Laevastik jõudis sihtkohta alles teisel katsel, sest esimesel katsel hukkuks Saaremaa lähistel kergeristleja "Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Siiski sai tänu inglaste abile Eesti rannik julgestatud. Laevastik tõi Eestile muuhulgas ka relvi ja varustust. Abi osutasid ka Ameerika Ühendriigid, kes pakkusid eeskätt humanitaarabi. 23
ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti[5], sealhulgas Tartu. Eestit toetasid iseseisvuspüüdlustes ja võitluses Nõukogude Venemaaga välisriigid, 20. novembril avaldas Suurbritannia välisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas sõjalist abi. 12. detsembril saabus Tallinna reidile Liepajast Suurbitannia sõjalaevastik admiral sir Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergeristleja "Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Briti laevastik kaitses Eesti rannikut kuni 1919. aasta 5. jaanuarini, mil lahkus Läänemerelt. 23
novembril avaldas Suurbritannia välisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas sõjalist abi. Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 12. detsembril saabus Tallinna reidile Suurbitannia sõjalaevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi ja Walter Cowani juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergeristleja ,,Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5
3 Eesti poolel ja 94 Venemaa poolel ning haavata sai 39 meest eestlaste pool 9 ja venelaste pool 30. Ka selle lahingu võitsid Eesti ja Saksa väed. Edasi hakkas edu saatma venelasi, sest Saksa väed olid lahkunud ja Eestlasi oli rindel ainult 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Terve esimese kuu eestlased ainult taganesid. Punaarmee väed vallutasid selle ajaga Kirde- ja Kagu-Eesti ning ka Tartu. 12. detsembril saabus Tallinna reidile Suur-Britannia sõjalaevastik admiralide Edwyn Alexander Sinclairi ja Walter Cowani juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus alles teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel inglaste kergeristleja ,,Cassandra" ning laevastik otsustas tagasi pöörduda. Tänu inglaste laevastikule oli Eesti rannik julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. Ka USA abistas Eestit sõjas eeskätt humanitaarabiga. 23. detsembril 1918. aastal nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner.
3 40 suurtüki. Näiteks tungisid Eesti väed kiiresti edasi lõunarindel, tõrjudes enamlased Velikaja jõe taha ja vallutades Pihkva. Eestit toetasid Vabadussõjas mitmed riigid. 20. novembril 1918. a lubas Suurbritannia välisminister lord Robert Cecil Eesti välisdelegatsioonile Londonis oma laevastiku toetust. 12. detsembril jõudiski inglise laevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel Tallinna reidile. Inglise laevastik tegutses admiral Walter Cowani juhtimisel Soome lahes ka 1919. a, sooritades muuhulgas rünnaku Kroonlinnale, ning andis Eestile punalaevastikult hõivatud hävitajad "Spartak" ja "Avtroil". 1918. a novembris otsustas ka Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud Eestit majanduslikult toetada, detsembris algas ka vabatahtlike värbamine. Moodustati üksikpataljon major Martin Ekströmi ja
on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 sõjavangi ja said saagiks üle 40 suurtüki. Välisabi ja vähemusrahvaste üksused Vabadussõjas Eestit toetasid Vabadussõjas mitu riiki. 20. novembril 1918 lubas Suurbritannia välisminister lord Robert Cecil Eesti välisdelegatsioonile Londonis oma laevastiku toetust. Suurbritanniast saadi ka relvastust ja muud varustustust. 12. detsembril jõudiski Briti laevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel Tallinna reidile. Inglise laevastik tegutses Soome lahes ka 1919. aastal (siis juhtis seda admiral Walter Cowan), rünnates muuhulgas Nõukogude Venemaa Balti laevastiku baasi Kroonlinnas, ning kaaperdas punalaevastikult hävitajad Spartak ja Avtroil, mis anti Eesti sõjalaevastikule, kus nad said uuteks nimedeks Wambola ja Lennuk 1918. a novembris otsustas Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud anda Eestile majanduslikku abi
annaabi.ee 
