Esinemisaeg: hilissuvi. Kasvukoht: okas- ja segametsades, eriti kuusikutes, ka rabastunud pinnasel. Punane kärbseseen ehk Amanita muscaria: Punane kärbseseen on kärbseseentest esimene kes kasvama hakkab ning ta on ka üks levinumaid seeni Eestis. Ta kasvab kõikjal põhjapoolkera parasvöötmes. Tunnused: Kübar sarlakpunane kuni punakas-oranzkollane või tumekollakaspruun, vanalt täiesti pleekinud, valgete või kollakate ebemetega, rihvelja servaga, 10-20 cm. Eoslehekesed valge, vabad. Jalg valge või kollakas, härmaneebemeline, mugulja alusega, laia nahkja rippuva ülaküljel sileda rõngaga, jalale külge kasvanud kontsentriliste ebemeliste vöötidega ilmneva tupega. Seeneliha valge, kübaranaha all sidrun- või pruunkollane. Kasvukoht:kasvab mitmesugustes metsades, kuid kõige levinuimad asukohad on kaasikud, kuusikud ja männikud. Ta võib elada sümbioosis, männi, kuuse, nulu, seedri või kasega.
oolongid (mitu korda kääritatud) ja rohelised teed (kääritamata). Metsikuna võib taim saavutada kõrguse isegi üle 10 meetri, kultuurtaimena hoiab regulaarne kärpimine selle umbes 90 cm kõrgusena, mis on sobilik saagi korjamiseks. Ovaalse kujuga lehed asetsevad okstel korrapäraselt, teepõõsal jagatakse nad vanadeks ja noorteks lehtedeks. Noored lehed on peamiseks saagi allikaks ning neid ka kasutatakse teepuru valmistamiseks. Noored lehed ja õrnad pungad on kaetud hõbedaste ebemetega. Teepõõsa õied on valget või roosat värvi, lõhnavad, üksikud või 2-4 kaupa kobaras. Teepõõsast on kaks varianti :Hiina tee ja assami tee. Teepõõsas kasvab nii tasandikel kui troopilistes piirkondades kuni 200 meetri kõrgusel ja kõrgemalgi. Hiina tee on vähem tundlik kui assami tee, ta kannatab välja isegi temperatuuri miinus 3oC. Mõlemad liigid vajavad kõrget õhuniiskust ja regulaarseid sademeid. Noori taimi kasvatatakse ette külvipeenras ning istutatakse siis istandusse
Kollast ja pruuni kärbseseent ei peeta otseselt mürgiseks, küll aga inimeselekahjulikke aineid (bufoteniini) sisaldavateks (Hanso jt. 2000). Austraalias ei esine. 1.3.5 Roosa kärbseseen Sageli esineb meil veel okas- ja segametsades juulist alates roosat kärbseseent(A. rubescens(Pers.: Fr.)Gray); kübar on tal punakas-, kollakas- kuni hallikaspruun, alati roosaka või lihapunakavarjundiga, enamasti ebaühtlaselt värvunud, alati kübaraga sama värvi näsajate ebemetega; jalal iseloomulik valge lai rihveljas rõngas, jala alus roosakas, tupp kontsentriliste ebemeliste vöötidena; seenelihaheleroosakas, eriti kübaranaha all; värskelt mürgine, kuid kupatatult söödav (Hanso jt.2000). Austraalias puudub. 1.3.6 Hall kärbseseen Välimuselt on roosa kärbseseenega sarnane hall kärbseseen(A. spissa(Fr.) P. Kumm.), mille kübar aga on pruunikashall, sileda (mitte rihvelja) servaga,ebemed valged või hallikad, seeneliha ja jala
Mõlemad nad on kultuurtaimed, looduslikult neid ei esine. Nende kahetubakaliigi esivanemad pärinevad Lõuna-Ameerikast. Mahorkatubakat kasvatatakse tänapäeval suhteliselt vähe, mille üheks põhjuseks on tema tagasihoidlikum kasv. Teepõõsas on igihaljas põõsas, mis kasvab1-3m kõrguseks. Ovaalse kujuga lehed asetsevad okstel korrapäraselt, teepõõsal jagatakse nad vanadeks ja noorteks lehtedeks. Noored lehed ja õrnad pungad on kaetud hõbedaste ebemetega. Kasvatusriigid on India, Sri Lanka, Hiina ja Keenia. Suurimad kasvatajad Suurbritannia, Venemaa, Pakistan ja USA. Kasutatakse tee tegemiseks. 7 Nelgipuu on pärit väikestelt Malaka saarelt, ka kasvab teda looduslikult Filipiinide mõnel saarel. Ta kasvab ka aafrika idasaartel, suurel Madagaskaril, väikesel Sansibaril ja Pembal. Neil kolmel saarel asub umbes 75% maailma nelgi-istandustest
tõmblemist, halvatust ja teisi närvihaigusi, epilepsiat, kogelemist, tuberkuloosi, hambavalu, reumat, veritsevat köha ja paljusid muid haigusi (Birkfeld 1954: 2 4; Dunn 1973: 490) Valge kärbseseen Valge kärbseseen (Amanita phalloides ) on noorelt kellukjas-koonusjas ja sisserullunud servaga ja valge värvusega, vanalt aga kumer ja lamedam ning keskelt kahvatukollakas. Teda kutsutakse ka destroying angel ehk siis hävitus ingel. Jala pikkuseks on 8-15 cm ja üleni kaetud vatjate ebemetega. Teda võib leida okas- ja segametsades, eriti varjuküllastes kuusikutest ja on levinud üle kogu Eesti. Esimese valge kärbseseene leidis ja kirjeldas Elias Magnus Fries Rootsist. Nagu ka eespool öeldud on valge kärbseseen surmavalt mürgine ja mürgisus ei kao ka kupatamisel. Valge kärbseseen pidi olema toore kartuli lõhnaga. Roheline kärbseseen Roheline kärbseseen (Amanita phalloides) noorelt kellukjas-koonusjas ning värvitoonilt
Vana India - Narren Schwamm, Soma Siberi - Pong, Pank, Pongo 2.2. Punase kärbseseene ehitus Kübar (vaata Lisa 2) sarlakpunane kuni punakas-oraanzkollane või tume- kollakaspruun, tihti oranzpunaselaiguline, vänemalt pleegib väga heledaks punane kaob peaaegu täielikult, jääb ainult määrdunudkollakas kuni peaaegu valkjas toon; tihedalt kaetud valgete või kollakate, tihti püramiidjate ja kontsentriliselt paigutatud ebemetega, mis tihti pestakse vihma ajal täielikult maha või säilivad osaliselt; kleepuv-limane, läikiv, rihvelja servaga, noorelt poolkerajas, hiljem lame või nõrgalt süvenenud, läbimõõt 10-20 cm. Eoselehekesed (vaata Lisa 2) valged, hiljem nõrgalt kollased, vabad. Jalg (vaata Lisa 2) valge või kollakas, kuiv, nõrgalt härmane-ebemeline, säskias kuni torujas, rõngaga ja tupega, alusel muguljas, 10-20/1-2 cm (mugulja osa läbimõõt kuni 3 cm).
annaabi.ee 
