riiki valitseda kas koos Riigikogu või ilma selleta. 19 Selle järgi võib väita, et ideoloogilises plaanis öeldi mõnes mõttes demokraatiast juba 1933.aastal lahti. Eelkõige tähendas see seda, et peamine roll režiimi kehtestamisel oleks olnud riigijuhi isiksusel. 1933. aasta põhiseaduse esialgne analüüs poliitiliste režiimide mõõtesüsteemi Polity parameetrite alusel näitab, et selle rakendamine ei oleks iseenesest tähendanud Eesti muutumist ebademokraatlikuks. 20 See 15 Eesti ajalugu VI, lk. 93. 16 Martti Turtola. President Konstantin Päts: Eesti ja Soome teed. Tallinn: Tänapäev, 2003, lk. 135. 17 Eesti ajalugu VI, lk. 87. 18 Peeter Kenkmann. Kas 1933.aasta põhiseadus lubas autoritaarset valitsemist? Tuna, 2009, nr. 3, , lk. 2. 19 M. Turtola. President Konstantin Päts, lk. 144. 20 J. Valge. Eesti Ekspress: Eesti erakonnad toetasid Pätsi-Laidoneri riigipööret. 05.09.2008
(seda siis n-ö lahinguväljal realiseerimiseks või ka lihtsalt ebakindlal ohuajastul igapäevaelus vastupidamiseks)! Naiste ILU-kultus ongi võib-olla meeste sisemise ebastabiilsuse kompenseerimiseks?! See võib hakata ebaproportsionaalselt ühekülgselt varjutama ja dikteerima inimest tema terviklikkuses ... Tahaksin öelda dramaatilisemalt: lammutama inimest. Ilu mõiste muutub väliseks mehhaaniliseks ideoloogiliseks ebademokraatlikuks atribuudiks. Muidugi, ilu on kahtlemata inimese käes võimas manipulatsiooni ja valitsemise vahend, õnneks mitte ainus. Sõjakujundist veel: muidugi ei pea arvama, et Suburgi ajal oli liigne rahuaeg, ehkki sellesse ajalõiku langeb tõesti sõdadeta aastaid terve maailma mastaabis; ent Euroopas olid just läbi saanud Pariisi Kommuun ja lühike Prantsuse-Preisi sõda. Üldises kultuuripildis oli tõesti väike rahuaeg, kus suured teemad ei varjutanud isiksusekesksemaid... Linda on
Kõik tänapäeva teoreetikud on vähemasti vaikimisi üksmeelel, et ideaalselt peaks demokraatia rahuldama eeltoodud kolmeosalist kirjeldust. Kuid väljaspool seda üksmeelt käivad tohutud vaidlused selle üle, mida demokraatia endast kujutab. On kaasaegse poliitika üldine eeldus, et demokraatia on "hea asi". Demokraatlikku staatust vaadeldakse sageli reziimide legitiimsuse lakmuspaberina. Kui valitsust või riiki peetakse ebademokraatlikuks, saab ta intensiivse rahvusvahelise kriitika osaliseks. Isegi sõna "demokraatia" pärast peetakse heitlusi, ja selle on vahel omaks võtnud ka reziimid, mis tunduvad täiesti ebademokraatlikud. Kui Saksamaa pärast Teist maailmasõda lõhenes, nõutasid selle lõhe pealesundinud nõukogulased Ida- Saksamaale kohe "Saksa Demokraatliku Vabariigi" nime. Liitlasväed pidid Lääne-Saksamaa osas rahulduma
erinevate parteide esindajate vahel ning moodustati koguni paramilitaarseid ühinguid. Et see hakkas ohustama Eesti riigikorda, oli Tõnisson sunnitud riigis välja kuulutama kaitseseisukorra, millega parteide löögirühmad laiali saadeti ning valitsuse kritiseerimist ajakirjanduses piirati. Tegu ei olnud diktatuuri kehtestamisega, sest kõik parlamentaarse demokraatliku riigikorra institutsioonid jäid täies mahus alles ning toimisid edasi. Tõnissoni eesmärgiks oli ebademokraatlikuks muutuvaid ühendusi "õigele teele" tagasi suunata, mis tal üldiselt ka õnnestus: sisepoliitiline olukord rahunes tunduvalt. Oktoobris 1933 toimus rahvahääletus, kus vabadussõjalaste konstitutsioon kindlalt võitis. Et Tõnisson oli sellesuunalisele arengule põhimõtteliselt vastu seisnud, siis pidas ta referendumi tulemust oma valitsusele ka umbusaldushääletuseks ning astus tagsi, tühistades eelnevalt kaitseseisukorra. Võimule sai Konstantin Pätsi kuues valitsus.
nõnda, et riigimaksud oleksid tasutud. See tsensus tugines arusaamal, et need, kellel on vähe vara, ei suuda ühiskonda juhtida. Omal ajal passiivse valimisõiguse puhul oli see nõue ilmselt põhjendatud, sest füüsilise töö tegijad, kes töötasid 10- 14 tundi päevas ja olid harimatud, oleksid vaevalt suutnud ühiskonda juhtida. Tänapäeval peetakse ükskõik mis kujul varanduslikku tsensust ebademokraatlikuks. e.sooline tsensus. Seda tsensust tänapäeval demokraatlikes riikides ei kasutata. Viimaseks Euroopa riigiks, kes sellest tsensusest loobus, oli Ðveits, kes andis 1971. aastal valimisõiguse naistele. f.haridus- või kirjaoskuse tsensus. Haridustsensust tänapäeval praktiliselt ei kasutata. Kirjaoskuse tsensust nõutakse näiteks Brasiilias, kus deputaat peab oskama lugeda ja kirjutada riigikeeles. g.religioosne tsensus.
annaabi.ee 
