Margus aga 11 kõhkles ning Tiina jooksis nuttes minema. Viis aastat oli möödunud. Ema-isa olid surnud. Mari oli Marguse naine, kuid abielurahava suhted olid halvad. Kaua elanud vanaema oli kaotanud silmanägemise, kuid püsis siiski veel elus. Ühel ööl tulid hundid lauda juurde ulguma. Margus võttis püssi, tahtis hunte minema peletada, kuid tabas Tiinat, kes surmavalt haavata sai. Mees viis ta tuppa ja jättis armastatuga hüvasti. Osalised: Tammaru peremees; Tammaru perenaine; Margus, nende poeg; Tiina, kasutütar; Mari, kasutütar; Vanaema; Jaanus, sulane; Märt, sulane. Mari on Tammaru perekonda juba varem võetud ning ta saab perepojaga hästi läbi. Ta on nagu nende endi tütar. Ükskord Mari õppis piiblit ning perenaine ketras ja Margus vajadusel parandas Marit. Väljas oli külm talveilm ning peremees ja sulane Jaanus sisenesid tuppa. Neid kõiki aga hirmutas huntide ulgumine, mis on vägagi lähedal
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Kõik kommentaarid