novellidega paistis silma F. Tuglas o Kümnendi keskel asendus uusromantism realismiga ning esikohale tõusis romaanizanr. Kulminatsioon A. H. Tammsaare epopöa ,,Tõde ja Õigus" Edukad kirjanikud olid veel A. Gailit ja M. Metsanurk, H. Raudsepp (draama) prosaistid A. Mälk ja K. Ristikivi. See oli romaani kõrgaeg, mil senine olustikuline realism asendus psühholoogilise realismiga. o Teater ja muusika Leedu o Ooperite- ja draamateatrite avamine Kaunases, mis hiljem ühendati Riiklikuks teatriks. 31.dets 1920 nägi publik esimest professionaalset ooperilavastust C. Verdi ,,Traviatat". Lavastuse juht oli laulja K. Petrauskas. 1925 etendus esimene ballett. Läti o 1919.a avati Riias Rahvusteater. Samuti hulk teisi teatreid. Kutselised teatrid olid peaaegu kõigis suuremates linnades. Rahvusvahelise tuntuse pälvis dirigent T. Reitersi juhitud Riia
väliseestlaste üksteise vahel kontakti hoidmise ja ühtekuuluvuse vahendiks, kui arvestatavaks teatriks. Nõukogude okupatsioon Peale lühikest Saksamaa võimulolekut okupeeriti Eesti taas Nõukogude vägede poolt. Sisuliselt mindi sama rada pidi edasi nagu eelnevalt võimu all olles repertuaar muutus ideoloogiliseks relvaks. Esimeseks otselt teatrit puudutavaks tõsisemaks hoiatuseks oli 1946 a. agustis avaldatud üleliiduline parteiotsus ,,Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest", milles tauniti nõukogude kaasajanäidendite vähest lavastamist. Kui 1945/46 aastal lavastati Eestis 19 nõukogude näidendit, siis hooajal 1946/47 juba 40 ja ikka veel noomis Moskva Kunstide Komitee kohalikku Kunstide Valitsust, et seda olevat vähe. Seetõttu pidid teatrid ohverdama oma väheseid kassatükke, näiteks ,,Estonia" loobuma
kohaneda ja ise kõigepealt välkkiirelt ümber õppima asuda. Vabariigi kunstialaste töötajate nõupidamisel leiti: „Selleks, et kasvatada kunstivormidega teisi, peab ise olema ideeliselt veendunud, peab põhjalikult tundma marksistlikku teadust ühiskonnast.” (ERA, f R-1205, n 2, s 475, l 35). Kogu teatrielu iseloomustas küllaltki jäik reglementeeritus: näiteks 1946. aasta ÜK(b)P KK, s.t. üleliidulise otsusega „Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest” tõrjuti mängukavast välja Lääne näidendid. Ideoloogiline surve kultuurielule tugevnes veelgi seoses külma sõja kujunemisega. 1949. aastal avaldati „Pravdas” artikkel „Ühest antipatriootlikust teatrikriitikute rühmast”. Ainuõigeks kunstiliseks laadiks tunnistati ametlikult nn. sotsialistlik realism, stilistiline mitmekesisus tembeldati formalismiks, tsensuur tugevnes
Üleliidulised ja vabariiklikud üksused. Parteiline juhtimine. Viisaastakud ja plaanimajandus. Tsensuur ja kontroll Glavlit, KGB ja selle eelkäijad. Teater kui ideoloogiatöö asutus. Repertuaaris nõukogude sõja-ainelised jm propagandistliku suunaga näidendid (K. Simonov ,,Vene inimesed", N. Pogodin ,,Kremli kellad".), eesti autoritest August Jakobsoni nn dramaatilised jutustused ,,Elu tsitadellis", ,,Kaks leeri", ,,Võitlus rindejooneta". 1946 üleliiduline parteiotsus ,,Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest" (tauniti nõukogude kaasajanäidendite vähest lavastamist, ühtlasi kritiseeriti autoreid, kes ei suuda oma näidendites anda tegelikkusest ,,õiget pilti" (nii, nagu riiklikult soovitatud). Majanduslikud ümberkorraldused teatrite töös: 1948 viidi teatrid isemajandamisele. Paljudes teatrites kaotati dotatsioonid üldse ära. Saalid jäid tühjaks. Teatrite olukord muutus väga kriitiliseks. Väljasõiduetendusi hakati tegema
Aleksander Fadejev pidi oma romaani parandama jne. Paljude kirjanike puhul ei piirduta vaid kriitikaga, järgnevad ka otsesed repressioonid. Eesmärk oli saavutada kirjanduses parteiline puhtus. Otsuse mõju oli selgelt olemas. Otsuse järgselt Eestit vaadates kirjanduspilt selgelt muutub. Peaaegu samaaegselt kirjanduse suukorvistamisega võeti ette teater ◦ 1946 aug võeti vastu otsus draamateatrite repertuaarist. Pandi süüks seda, et väga palju pööravad tähelepanu vanale, klassikalisele repertuaarile, jättes kõrvale kaasaja teemad, ei võitle kommunismi eest. Sama lähenemine kanti üle ka kino valdkondi, kus pandi ka süüks, et igapäevase sotsialismi üles ehitamisega ei tegeleta. Ka ideetu filmikunst mõisteti hukka. Nt kriitika alla langes Sergei Gerassimovi film Ivan
annaabi.ee 
