Allvar Gullstrand Kelly-Krette Kase Elulugu 5.juuni 1862 28. juuli 1930 Rootsi silmaarst ja arstiteadlane sõjaväearsti Pehr Alfred Gullstrandi Sofia poeg Abiellus 1885 Signe Christina Breitholtziga Tütar suri noorelt Haridus ja töö 1880 - 1885 Uppsala Ülikool aasta Viinis, lõpetas 1888 meditsiiniõpingud Stockholmis 1890 sai doktorikraadi, töötas dotsendina 1894 - 1927 oftalmoloogia- ja optikaprofessor Uppsala Ülikoolis, ülikooli esimene oftalmoloogiaprofessor Haridus ja töö 1905 sai Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liikmeks 1921 kuulus Nobeli füüsikaauhinna komiteesse, vastuseisu tõttu jäi füüsikaauhind välja andmata Albert Einsteinile. Auhinna sai järgmisel aastal, fotoefekti selgitajana Avastused Uuris 1890. aastast astigmatismi ehk silma sarvkesta või läätse kuju muutust.
"Continuum", 1964 "Liikumine ristkülikutes", 1961 "Suudlus", 1961 "Laskumine", 1965 "Suur sinine", 1981-82 Kaido Ole (25. veebruaril 1963 Tallinnas) on eesti kunstnik. Õppinud 19821992 Eesti Kunstiakadeemias disaini ja maali. Töötanud 19921993 maali õpetajana Tallinna Kunstikoolis. Alates 1993 aastast töötanud Eesti Kunstiakadeemias joonistamise õpetajana, 19931998 maali õpetajana, 19982003 maali dotsendina, 20032010 maali professorina ja maali õppetooli juhatajana. Alates 2010. aastast vabakutseline kunstnik. Kaido Olel on olnud ohtralt isiku ja grupinäitusi nii Eestis kui välismaal, nende hulgas ka Eesti esindamine Veneetsia biennaalil koos Marko Mäetammega 2003. aastal. 1998. aastal pälvis Ole Kristjan Raua nimelise kunstipreemia ning kahel korral on ta pälvinud ka Kultuurkapitali aastapreemia. 2012. aastal määrati Kaido Olele kolme silmapaistva näituse eest 2012
aastal asutas Kaljo Põllu kunstirühmituse Visarid, juhtides selle tegevust 1972. aastani · 1973.1975. aastani valmis 25 tööst koosnev metsotintosari ,,Kodalased", mis äratas suurt tähelepanu · Ta oli Eesti Vabariigi kultuuripreemia laureaat 1997. aastast ja Tartu ülikooli rahvusmõtte auhinna laureaat 2007. aastast. Tegevusvaldkonnd · Tegeles kaasaegse lääne kultuuriga · 1975.aastal asus tööle Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti joonistuskateedri dotsendina, 1988. aastast professorina · Aastast 1979 hakkas ta suunama üliõpilaste ekspeditsioone soome-ugri rahvaste juurde · Juhendas õpilasi ka nende kunstisuundades · ta valiti Jyväskylä ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia audoktoriks, Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Looduskaitse Seltsi auliikmeks · Kunstiteadlased on teda liigitanud rahvuslik-konservatiivseks kunstnikuks · Oli graafik Näited · "Kodalased". 13 reproduktsiooni 1984 · metsotintosari
Ago Hollo K11 Enn nõu sündis 2. oktoobril aastal 1933 Tallinnas, põllumajandusteadlase ja haridustegelase pojana Elukäik Enn Nõu õppis Tallinna 28. Algkoolis, kuid aastal 1944 põgenes tema pere Rootsi Ta jätkas oma õpinguid Uppsala Ülikoolis aastatel 1953- 1961 kus ta õppis arstiteaduskonnas 1978 aastal omandas ta meditsiinidoktori kraadi. Ta on töötanud arstina mitmes Uppsala Ülikooli kliinikus ning dotsendina Uppsala Ülikoolis. ( Dotsent on oma eriala tunnustatud õppejõud, kes õpetab mingit ainet või aineterühma ) Enn Nõu valiti aastal 1966, 1968. ja 1970. aastal Eesti Komitee Aemike Kogusse 29. detsembril 1957 aastal abiellus Enn Nõu Helga nõuga, kes on eesti kirjanik ja õpetaja Nad elavad praegu Rootsis edasi ja jätkavad oma loomingulist tegevust Looming Enn Nõu on kirjutanud 13 teost ja ta on kaasautoriks ajalooartiklite ja dokumentide koguteosele · "Pidulik marss" (1968, 1992)
vaaremadest aga Mongoolia printsess, isa oli pärit Hiina piiri äärest Siberist. Nii kasvas poiss kahe erineva kultuuri, Euroopa ja Aasia kultuuri keskel üles. 1871.a. kolis pere Odessasse, kus isa juhatas teevabrikut. Kümnendast eluaastast alates õppis Kandinsky eraõpetajate käe all joonistamist, tsello- ja klaverimängu. 1886.a. sõitis Kandinsky Moskvasse, kus õppis Moskva Ülikoolis juurat. Ülikooli lõpetamise järel abiellus ja töötas Ülikoolis juuraosakonna dotsendina. Kunstnikuks hakata otsustas Kandinsky üsna hilises eas. 1895.a. toimus Moskvas impressionistide näitus, kus Kandinsky avastas enda jaoks maalikunsti. Ta lõpetas tegevuse juristina ja sõitis Münchenisse kunsti õppima. Peagi avas ise kunstikooli, kus töötas õpetajana. Elas ja töötas põhiliselt Münchenis, osales mitme rühmituse töös. 1911.a. lahutas oma abielu ja asutas koos sõbraga rühmituse ,,Sinine ratsanik" (Der Blaue Reiter)
Selles ametis näidatud võimed ning süvenev huvi kunsti suhtes andsid talle suuna vastava kõrghariduse omandamiseks. Tema õpingud ERKI-s (tänane Eesti Kunstiakadeemia) graafika erialal jäid lühikeseks, piirdudes aastatega 1972 – 1974, sest edukas üliõpilane suunati õppima Leipzigi Kõrgemasse Graafika ja Raamatukunsti Kooli. Selle maineka õppeasutuse lõpetas Ülo Emmus 1978. aastal fotograafika erialal. Seejärel asus ta tööle õppejõuna ( alates 1989. aastast dotsendina) kuni 1995. aastani. Ülo Emmus sai 1977 aastal vabariiklikul näitusel žürii eriauhinna. 3 LOOMING Tehniliste oskuste poolest suurepärase ettevalmistuse saanud Ülo Emmuse loojavõimed avaldusid esijoones plakatikunstis. Temast sai meie plakatis uue, fotolavastusliku suuna üks põhijõude. Juba kunstikõrgkooli lõpetamise aastal debüteeris ta plakatinäitusel ja
Kirjandusmuuseumi teadussekretärina, Keele ja Kirjanduse Instituudi nooremteadurina, Ajakirja Looming peatoimetaja asetäitjana, ajakirja Vikerkaar peatoimetajana, Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusosakonna juhataja. Vahepeal tuli ette ka teistlaadi amet -kultuuriministeeriumi nõunik - kus erialased teadmised ilmselt ei olnudki põhilised. Edasised ametid aga olid jälle erialasel haridusel põhinevad, töötades Tartu Ülikooli kirjandusteooria õppetooli hoidjana, dotsendina, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli juhatajana, korralise professorina. Peale seda hakkasid ta amet aina enam kultuurliste küsmustega tegelema näiteks töötades Tallinna Ülikooli kultuuriteooria ja -poliitika korralise professorina, õppetooli juhatajana. Alates 2005. aastast töötab Veidemann Tallinna Ülikooli kultuuriloo professorina. Rein Veidemann on olnud üsna tegus ka poliitikas. Ta kuulus aastatel 1972-1990 NLKP-i. Oli
Lõpetanud 1910. a. Pärnu gümnaasiumi, astus J. Uluots Peterburi ülikooli õigusteadust õppima. Pärast ülikooli lõpetamist 1915. a. töötas ta samas stipendiaadina Rooma ja tsiviilõiguse alal. Ülikooli lõpetas J.Uluots 1915. aastal, omandades vastava tööga I järgu diplomi. 1919. aasta 1.detsembril avati pidulikult Eesti Vabariigi Tartu Ülikool. J. Uluots oli sellest sündmusest osa võtmas Asutava Kogu esindajana. Jüri Uluotsa töö ülikoolis algas dotsendina. Paralleelselt tegevusega Tartu ülikoolis võttis J. Uluots aktiivselt osa Riigikogu tööst. Suurde poliitikasse tuli J. Uluots juba 1919. aastal, mil ta valiti Maarahva Liidu esindajana Asutava Kogu liikmeks ja nii algas tema pikk ja teenekas töö Eesti Põhiseaduse kujundamisel. 1924. aasta II poolaastast valiti J. Uluots Eestimaa õiguse erakorraliseks professoriks. Otsese õppetegevuse kõrval on professor J. Uluots Tartu ülikoolis pikki aastaid tegutsenud administraatorina. Juba 1921
vanglas, 13. mail aastal 1950 Harku vallas. 1950 aasta sügisel naasis Edgari ema koos lapsega Vastse-Kuustesse. 3 Karjääri algaastad Aastail 1980 1985 oli Savisaar Tallinna Linna Mererajooni Täitevkomitee plaanikomisjoni esimees. Aastail 1985 1988 oli Savisaar Plaanikomitee osakonnajuhataja. Ta oli ka Eesti Õpilasmaleva komissar. NLKP liige. Ühtlasi töötas ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia filosoofia kateedri õppejõuna, 1982. aastast dotsendina. Suuremat ühiskondliku tuntust tõid talle ETV saadetes osalemised, kuhu kutsus teda Siim Kallas. Perestroika algusaastatel hakkas avaldama Savisaar publitsistlikke kirjutisi ühiskonna reformimise vajadusest. 1987 aasta sügisel ilmus ajalehes IME projekt, mille nelja allakirjutajate hulgas oli ka Savisaar. Oma kirjutiste eest 1980ndatel pälvis Juhan Smuuli kirjanduspreemia (1988). Aastal 1987 sai Edgar Savisaar ka Tartu Ülikooli majandusteaduskonna rändauhinna ,,Majandusmõte".
Täiendusinstituudis, Haridusministeeriumis, Tallinna Õpetajate Instituudis ja Tallinna 2. Keskkoolis (praegune Tallinna Reaalkool). Detsembrist 1953-1956 õppis aspirantuuris TRÜ pedagoogika kateedri juures. (A. Liimets 1998) "Pärast aspirantuuri oli lühikest aega õppejõud Tallinna Pedagoogilise Instituudi pedagoogika ja psühholoogia kateedris. Alates detsembrist 1956 töötas H. Liimets Tartu Riikliku Ülikooli pedagoogika kateedris õpetaja, vanemõpetaja, dotsendina (1966. aastast), kateedri juhatajana (1963-1975)." (A. Liimets 1998:9) 1959.aastal omistati Liimetsale pedagoogikakandidaadi kraad, uurimuse "Koolisisese metoodilise töö süsteem" eest. (A. Liimets 1998) "1967 valiti Ta NSVL Pedagoogika Akadeemia akadeemikuks- tegevliikmeks. 1975-1988 oli NSVL Psühholoogide Seltsi Eesti osakonna esimees. 1962. aastast juhendas pidevalt õpetajate uurimistöö kursusi, oli antud kursuste baasil loodud Ühiskondliku Uurimisinstituudi (ÜPUI)
printsess, isa oli pärit Hiina piiri äärest Siberist. Nii kasvas poiss kahe erineva kultuuri, Euroopa ja Aasia kultuuri keskel üles. 1871.a. kolis pere Odessasse, kus isa juhatas teevabrikut. Kümnendast eluaastast alates õppis Kandinsky eraõpetajate käe all joonistamist, tsello- ja klaverimängu. 1886.a. sõitis Kandinsky Moskvasse, kus õppis Moskva Ülikoolis juurat. Ülikooli lõpetamise järel abiellus ja töötas Ülikoolis juuraosakonna dotsendina. Kunstnikuks hakata otsustas Kandinsky üsna hilises eas. 1895.a. toimus Moskvas impressionistide näitus, kus Kandinsky avastas enda jaoks maalikunsti. Ta lõpetas tegevuse juristina ja sõitis Münchenisse kunsti õppima. Peagi avas ise kunstikooli, kus töötas õpetajana. Elas ja töötas põhiliselt Münchenis, osales mitme rühmituse töös. 1911.a. lahutas oma abielu ja asutas koos sõbraga rühmituse ,,Sinine ratsanik" (Der Blaue Reiter)
annaabi.ee 
