puhul saaks uueks tõeks? Tõeks kelle jaoks? Kas objektiivse tõe kohta saab üldse küsida 'tõde kelle jaoks..'? Kui meie oleksime ainsad, kes eksisteerivad, julgeksin mina emba-kumba ülalkirjeldatud hommiku saabumist nimetada objektiivseks teadmiseks. Ent ma ei julge väita, et meie oleme ainsad võimalikud teadvused, kes eksisteerivad. Kaldun hoopis arvama, et suur osa meie ühistest ning üldkehtivatest subjektiivsetest tõdedest põhinevad dogmadel, usul, kellegi isiklikel kogemustel tehtud üldistustel. Nii on minu arvates kõik väärtushinnangud dogmad, traditsioonid, mis kujunenud kunagiste subjektiivsete arvamuste põhjal. Paljud neist ei pruugi olla meie normaalse eksistentsi tagamiseks vajalikud tegevused. Leian, et väga suur osa nn. teaduslikest otsustustest põhinevad neil subjekstiivsetel dogmadel (uurimisteemad lähtuvad ju subjektiivsetest vajadustest).
kohtud ja inimlik elu ei olegi üldse midagi muud kui narrimäng. Vaimukalt näitab ta narruse mitmepalgelisust ka see, mida tavaliselt peetakse tarkuseks, võib teatud olukordades narruseks osutuda. Narruse, inimelu alalise saatja kujutamine võimaldab välja naerda pedantsust, valetamist, edvistamist, fanatismi ja dogmatismi (dogmatism dogmadel põhinev mõtteviis; dogma püsiv õpetuslause). ,,Narruse kiitus" See väike raamat ütleb alguses, et inimsugu on olemas tänu narrusele. Sest milline mõistlik mees maksaks muidu hetkelise naudingu eest eluaegse monogaamiaga (ainuabielu)? Ning milline kaine mõistusega naine maksaks üürikese ekstaasi eest sünnitusvalude ja emaduse katsumustega? Kui mehed ja naised korraks peatuksid ja järele mõtleksid, oleks kõik kadunud." Kirjanik:
"Sa saad (suudad), sest sa oled kohustatud!" Kõlbeline tegutsemine nõuab aga, et eeldataks tahte vabadust, hinge surematust ja Jumala eksistentsi. Need on praktilise mõistuse postulaadid. Neid ei saa puhta mõistuse abil tõestada teoreetilises filosoofias, kuid praktilises filosoofias on nad põhjendatavad praktilise mõistuse abil, mis on tähtsam kui teoreetiline mõistus. Religiooni ei saa religiooni rajada loogikale, vaid kõlblustunde praktilisele mõistusele. Kirikul ja dogmadel on ainult niivõrd väärtust, kuivõrd need aitavad kaasa inimkonna moraalsele arengule. Kanti arust põhjendab Jumalat kõige paremini "tähistaevas minu kohal ja kõlblusseadus minu sees". Tänapäeval valdavalt ei tunnistata, et on olemas sünteetilised aprioorsed otsustused. JOHANN GOTTLIEB FICHTE (1762 - 1814). Mittedogmaatilise, idealistliku filosoofia alguspunktiks on subjekt = hing = (Selbst = self).
ainuomased kristlusele, vaid ühes või teises variatsioonis on sarnaseid kujundeid esinenud läbi ajaloo ka mitmel pool mujal. ,,Kannatav jumalinimene võib olla vähemalt viis tuhat aastat vana ja Kolmainsus on arvatavasti veelgi vanem." (JUNG 1977:46) Jung rõhutab, et rääkides dogmade psühholoogilisest tähendusest, ei soovi ta neid redutseerida pelgalt psüühikasisesteks nähtusteks. Arhetüüpseid sümboleid ei saa millekski teiseks muuta, kui nad on. Jung ütleb, et dogmadel on olemas vaste inimese psüühikas, sest vastasel korral oleks need ammu kusagile kloostrikongi jäetud ning need oleks jaganud unustatud vanakreeka jumalate saatust. Dogmadele tasub tähelepanu pöörata, kuna nad on psüühikaga, kust nad algselt ka pärinevad, elavas vastastikuses seoses. (JUNG 1977:111) Nii uuribki Jung dogmasid, kui teatavat liiki inimpsüühika fenomene. Nende sisu ei ole tõepära või tõestuse mõttes oluline, kuivõrd tegemist pole loodusteaduslike nähtustega
mida muutuv tegelikkus ikka ja jälle õigusele esitab ning õiguselt ootab. Õigusteaduses tuntakse seda olukorda kui tsükliliselt korduvat vaidlust “kehtiva” dogmaatika vabastamisest tema ajaloolistest juurtest. Vaidlus kerkib päevakorda eriti siis, kui ühiskonnas toimuvad põhjapanevad muutused. Seega on tegu vana vaidlusteemaga. Õigusdogmaatikat ei tuleks siiski peljata. Asi on selles, et õigusdogmaatika ei ole mitte dogmade kogum, vaid õpetus dogmadest (ükskõik kui palju nendel dogmadel ajalooga pistmist on). Eri valdkondades on dogmaatikal erinev tähendus ja kaal, isegi funktsioon. Ühine on dogmadele ilmselt see, et dogmad kujutavad endast siduvaid, tunnustatud ja kasutuskõlblikke põhiteadmisi teatud valdkonna jaoks, seejuures võib dogmade loomus ja siduvuse aste olla erinev. Õigusteaduses on selle algusest peale tuntav tendents (isegi vajadus) ratsionaalselt tõestatavate põhiseisukohtade formuleerimise järel.
annaabi.ee 
