Iga teadust saab määratleda selle uurimiseseme ja uurimisviisi kaudu. Otsides õigusteaduse uurimiseset, leiame keeruka normikompleksi. Muuhulgas eristuvad siin ka õigusnormid. Kontinentaal-Euroopas võime viimased omakorda jagada tinglikult kaheks: era- ja avaliku (sh suhteliselt iseseisvama alaliigina kriminaalõigus) õiguse normideks. Neid norme võib uurida aga erinevaid võtteid kasutades ning erinevatest vaatepunktidest. Oma spetsiifiline tunnetus-huvi on õiguse dogmaatikal, õiguse ajalool, õiguse sotsioloogial, võrdleval õigusteadusel, õiguse filosoofial. Kõik see kokku moodustab õigusteaduse tervikuna. Õigusteaduse ülesanne on õiguse kui reaalselt eksisteeriva sotsiaalne fenomeni igakülgne ja süsteemne tundmaõppimine selle kriitilise interpretatsiooni ja esitatud seisukohtade argumenteerimise abil. Õigusteaduse õppimisel võib eristada: 1. kindlale õiguse valdkonnale vastavad ja positiivõiguslikud (dogmaatilised) distsipliinid,
dogmatikad. Õe dogmaatika ei saa olla muutmatu, kuna siis oleks vastuolus eluga. Õteaduses tuntakse seda olukorda kui tsükliliselt toimuvat vaidlust kehtiva dogmaatika vabastamisest vanadest juurtest. Asi on selles, et õ dogmaatika ei ole dogmade kogum iseenesest, vaid see on õpetus dogmadest, ükskõik, kui palju neil ajalooga pistmist on. Eri 1 valdkondades on dogmaatikal erinev tähendus, kaal, erinev fn. Ühine on dogmadele ilmselt see, et need kujutavad endast siduvaid, tunnustatud põhiteadmisi antud valdkonnade jaoks; peavad olema ratsionaalselt tõestatud, pidama vastu ajaproovile. Pretsedendi Õeks on Euroopa kohtu poolt väljatöötatud printsiibid. On igati normaalne, kui Euroopas kaks õ kultuuri lähenevad – S- ja pretsedendiÕ. Jutt ei ole õ kultuuride
Otsides õigusteaduse uurimiseset, leiame keeruka normikompleksi. Muuhulgas eristuvad siin ka õigusnormid. Kontinentaal-Euroopas võime viimased omakorda jagada tinglikult kaheks: era- ja avaliku (sh suhteliselt iseseisvama alaliigina kriminaalõigus) õiguse normideks. Ligemal uurimisel võib nende valdkondade raames omakorda eristada kitsamaid alajaotusi. Neid norme võib uurida aga erinevaid võtteid kasutades ning erinevatest vaatepunktidest. Oma spetsiifiline tunnetus-huvi on õiguse dogmaatikal, õiguse ajalool, õiguse sotsioloogial, võrdleval õigusteadusel, õiguse filosoofial. Kõik see kokku moodustab õigusteaduse tervikuna. Olulised märksõna veel õiguseprintsiibid, uurimisese. Erinevad ained ehk distsipliinid, mis tegelevad objektiivse õigse vahetu tundmaõppimise (dogmaatika). nende kõrval eksisteerivad alusained, mille hulka kuuluvad õiguse ajalugu, õiguse filosoofia, õiguse teooria, õiguse sotsioloogia jne.
ühiskonnas on. Julmalt kõik probleemid, vajakajäämised ning möödalasud kätte näidata ning pakkuda teid nende lahendamiseks ning see valdkond on ja jääb õigussotsioloogia valdkonda. Kuigi sotsioloogiat ja dogmaatikat õpetatakse ühes õppetoolis vaatlevad nad õigusele väga erinevast vaatevinklist. Et pole olemas lõplikke teadusi siis ei ole ei üks ega teine prevaleeriv. Probleem on olnud üsnagi terav, sest kuni 20. saj. Keskpaigani ei suudetud dogmaatikal ja sotsioloogial vahet teha, sest nende uurimisobjekt on sama: õigus, õigusnormide kuju, õigusnormide struktuur, vastuvõtmine, kehtimine etc. Alles 1950. a-del leiti, et õigusesotsioloogia on enam empiiriline teadus ja leiti et lõpuks oleks mõttekas välja tuua õigusesotsioloogia aine ja konkreetsed ülesanded. Milleks on: · Uurida õiguse teket ühiskondlikus elus. · Õiguse muutumise sotsiaalseid tegureid. · Miks üks või teine õigusnorm vastu võetakse.
roiskuda ja muutuda Halvaks. See ilmselgelt kinnitab mu hereetilisi vaateid." (LAMMERS&CUNNINGHAM 2008:191) Jung väidab edasi, et kui öeldakse, nagu valitseks Jumal Saatana üle, siis katoliikliku teooria kohaselt ta valitseb järelikult eimillegi üle. Samuti küsib Jung, miks Jumala loodud kõige ilusam ingel Lutsifer siiski nii kergesti halvale teele kippus ning kuidas looja kätetöö iseloomustab loojat ennast. (ibid) Antud küsimustele on kristlikul dogmaatikal ilmselgelt raske vastata, kuid antud teema arendamise kontekstis on need ootuspärased. Oma vastukirjas alustab White sellega, et vaidleb pikalt vastu, nagu saaks sõnu ,,hea" ja ,,kuri" käsitleda kui moraalseid hinnanguid. White kulutab palju ruumi tõestamaks, et need olevat omadussõnad või terminid. Hinnang peab tema arvates vältimatult sisaldama ka verbi. (LAMMERS&CUNNINGHAM 2008:201) Jääb arusaamatuks, mida sel juhul peale hakata
annaabi.ee 
