Sünteetiline evolutsiooniteooria on bioloogias 1930. aastatel väljakujunenud neodarwinistlik teooria, millega ühendati Charles Darwini loodusliku valiku teooria, mis seletab liikide evolutsiooni, Gregor Mendeli geneetikateooriaga, mis tegeleb pärilikkusega. Sellega sai evolutsiooniteooria aluseks populatsioonigeneetika. Tähtsamate teadlaste seas, kelle uurimused aitasid kaasa sünteeetilise evolutsiooniteooria kujunemisele, olid Ronald Fisher, Theodosius Dobzhansky, J. B. S. Haldane, Sewall Wright, Julian Huxley, Ernst Mayr ja George Gaylord Simpson. Sünteetilise evolutsiooniteooria kujunemine muutis neodarwinismi enam kui pooleks sajandiks bioloogia valdavaks lähenemisviisiks. Sünteetilise evolutsiooniteooria järgi selle 1930. ja 1940. aastateks väljakujunenud kujul tekib geneetiline muutlikkus populatsioonides juhuslikult mutatsioonide tõttu (praegu teatakse, et mutatsioone tekitavad vead DNA replikatsioonis) ja
Enamus adaptatsiooni soodustavatest muudatustest mõjutavad fenotüüpi vaid kergeöt muudatused on aeglased graduaalsed Muudatuste koosmõju pika aja jooksul tekitab summaarseid muudatudi, mis tingib ka kõrgemate taksonite evolutsiooni Tähtsamad ninad: J.B.S. Haldane, R.A. Fisher, Sewall Wright jt. lõid moodsat sünteesi olulistes joontes juba kahekümnendatel aastatel, ei omanud see mainitavat mõju tolle ajastu bioloogide massile. (populatsiooniteooria) Theodosius Dobzhansky (1900-1975) 1937 a. raamat Genetics and the Origin of Species oli läbimurre - Dobzhansky rikastas seda kuiva teooriat paljude eksperimentaalsete ja loodusvaatluslike andmetega. Ernst Mayr, Julian Huxley ja George G. Simpson olid lisaks Dobzhanskyle põhilised, kes siis viiekümnendate alguseks andsid lõpliku kuju neodarvinismile - sünteetilisele evolutsiooniteooriale. 4. Neutralistide vaade evolutsiooni mõjutavatest teguritest erinevused sünteetilisest
evolutsioon toimub üksnes loodusliku valiku teel, mitte Lamarki põhimõtete alusel (mida darwin ise tegelikult ei eitanud). wallace nt mõistis, et päriliku materjali ja keharakkude vahel on one-way relationship. populatsioonigeneetika - ühendades Mendeli ja Darwini seisukohad. Haldane, Fisher. 20-ndad või nii. sünteetiline evolutsiooniteooria kujunes välja 1930. aastatel (ühendas mendeli geneetika, darwinismi, populatsioonigeneetika). Dobzhansky põhilised postulaadid: geneetiline muutlikkus tekib juhuslike mutatsioonide ja rekombinatsiooni tõttu evolutsioon seisneb põhiliselt alleelisageduste muutumises LV läbi, kuid toimib ka geneetiline triiv liigiteke leiab aset järk-järgult, makroevolutsioon on mikroevolutsioon pika aja jooksul fitness suureneb ainult läbi LV 12
varieeruvust otse, mutatsioonid on juhuslikud. Põhisaavutused: lükati ümber lamarkism ja ortogenees. liigiteke (allo- ja parapatriline), süstemaatika (bioloogiline liigikontseptsioon). Uued mõisted (clade, cline, ethnic group). Vastamata kas valik rakendub isendile või rühmale? kuidas toimusid evolutsioonilised transitsioonid elu teke ja kehaplaanid? ortogeneetilised piirangud/võimalused? 19. Kirjelda Theodosius Dobzhansky ja Ernst Mayr'i peamisi saavutusi evolutsioonibioloogidena. Dobzhansky ühendab ,,moodsa sünteesi" looduslike populatsioonide geneetikaga, kirjeldab lähtuvalt sellest liikide olemust ja teket. LV toimib geenimutatsioonide kaudu. Mayr uudsed käsitlused Mendeli geneetikast, biosüstemaatikast, Darwini evolutsiooniteooriast. Defineeris, mis on liik (tüpoloogiline asendus bioloogilisega). Allopatriline ja parapatriline liigiteke. 20
aru. Nii juhtuski, et kuigi Hugo de Vriesi jt. versioon mutatsionismist langes pea tugeva kriitika alla (Pearson jt) ning J.B.S. Haldane, R.A. Fisher, Sewall Wright jt. lõid moodsat sünteesi olulistes joontes juba kahekümnendatel aastatel, ei omanud see mainitavat mõju tolle ajastu bioloogide massile. Samuti ei olnud seal kaugeltki veel kõiki vajalikke komponente - näiteks liigitekke kvantitatiivset käsitlust. Theodosius Dobzhansky (1900-1975) 1937 a. raamat Genetics and the Origin of Species oli läbimurre - T.D. rikastas seda kuiva teooriat paljude eksperimentaalsete ja loodusvaatluslike andmetega. Selle raamatu mõju oli otsustav - sellest alates saab rääkida sünteetilise evolutsiooniteooria võidust. Ernst Mayr, Julian Huxley ja George G. Simpson olid lisaks T.D.’le põhilised, kes siis viiekümnendate alguseks andsid lõpliku kuju neodarvinismile - sünteetilisele evolutsiooniteooriale. T.D
aastaid parast mõlema surma. Seosed, mida me tänapäeval nimetame kokkuvõtvalt Mendeli seadusteks, avastati Mendelist sõltumatult uuesti aastal 1900 ning alles siis leiti Mendeli tööd ja esmaavastuse au langes õigustatult talle. 11. Evolutsiooniteooria 20. sajandil, moodne süntees, neutraalne evolutsioon 20sajandi evolutsiooniteooria läbimurre saabus koos 1937. aastal kirjutatud raamatuga „Genetics and the Origin of Species“, mille kirjutas Theodosius Dobzhansky (1900-1975). Raamat võeti bioloogide poolt hästi vastu ja moodne süntees ehk neodarvinism oli sündinud. Seitsmekümnendatel täiendas Jaapani teadlane Motoo Kimura evolutsiooniteooriat veel oma nn neutraalse evolutsiooni kontseptsiooniga. Ta väitis, et mutatsioonid on juhuslikud ja enamik neist on organismile neutraalse mõjuga. Osa mutatsioone on negatiivsed ja vaid väike osa mutatsioonidest on isendile kasulikud. Neutraalse evolutsiooni teooria tähtsustab
annaabi.ee 
