lopsakamaks ja mahlasemaks. Uute zanride kõrval jäid püsima ka vanad sisseharjutatud kirjutamisstiilid. Teatud ajahetkedel proosakirjanduse areng pidurdus- siis domineerisid muud liigid, nagu näiteks luule, teistel aastatel aga oli liikuvam ja kogus uuesti jõudu. Kõik see toimus tänu muutuvale ühiskonnale ja poliitilisele maastikule. Kirjandus ja elu käisid käsikäes. ,,Mitte elu ei kulge kirjanduslike teooriate järgi, vaid kirjandus muutub vastavalt elu suunale." (N. Dobroljubov) Nii ka Eesti kirjanduses- tol ajal leidsid toetust proosateosed, mis kandsid edasi riigi väljavaateid, olustikku, probleeme.
Balakirevil (iseõppija). B. õnnistus - fenomenaalne mälu muusikas; väga hea vestluskaaslane, klaverimängija, pildus vaimukusi, originaalsusi, oskas rääkida nii, et teda kuulati. Hakati õppima komponeerimist. Õppetöö vaba; õpiti huviga. Mängiti põhiliselt kergemat ja saksa ning itaalia repertuaare. Nendega liitus Stassov (kunstikriitik, laia silmaringiga, rääkis ajaloost, arvustas kirjandust, muusikat, ajalugu, poliitikat). Kirjanikud: Puskin, Belinski, Hetzen, Dobroljubov (andsid välja kirjandust, mis tsaarile ei meeldinud). 1860. a. liitus nendega Nikolai Rimski-Korsakov (17-a.), õppis merekoolis. Hiljem liitus 29-aastane keemia prof. Aleksndr Borodin. Armastatud zanrid. Suurim tähelepanu vokaalmuusikal: I ooper (et rahvas saaks aru sõnadest) II instrumentaallooming (pandi juurde sõnaline programmseletus) Aleksander Dargomõzski (1813 -1869). Jääb Glinkale alla nii loomingult, tasemelt kui mahult.
liikumine". K. Marx Nõukogude marksistliku esteetika järgi eristab kunsti teistest inimtegevuse liikidest (eriti rõhutatakse teadust) kujundilisus kui tegelikkuse peegeldamise ja esteetilise üldistamise eripärane vorm. Seega on kirjanduse (ja laiemalt kunsti) keskne mõiste kujund. Vene nõukogude marksistlik kirjandusteadus tugines marksismi klassikute kultuuri- ja kirjandusarutlustele ning lisaks 19. sajandi vene revolutsioonilis-demokraatlike kriitikute (Belinski, Herzen, Dobroljubov) ja Maksim Gorki vaadetele. See lähenemisviis ühendas kirjanduse filoloogilise analüüsi ajaloolise sotsiaalpoliitilise analüüsiga. Mille poolest positivism ja nõukogude marksistlik kirjandusteadus erinevad ja sarnanevad? Oluline on mõlema jaoks see, et kunst peegeldab tegelikkust. Positivismi lähtekohaks on arusaam, et ühiskonnas ja looduses valitsevad samad seadused ning vaja on kanda loodusteaduslik mõtteviis üle kirjandusuurimisse. Marksismi järgi valitsevad ühiskonnas
aastal, aga talupoegade olukorda see ei parandanud. Ülestõusud ja rahutused jätkuvad. Suured muutused ühiskondlik-poliitilises elus virgutasid kunsti ja teadust. Kirjanduses, kunstis, muusikas annab tooni realism, huvi kaasaja vastu, elu vastuolude kajastamine, sotsiaalsed konfliktid. Mitmed teadlased (Mendelejev, Pirogov) saavutavad oma töödega rahvusvahelise tunnustamise. Ühiskondliku liikumise mõtte kandjad olid nn. revolutsioonilised demokraadid (Belinski, Herzen, Tsernõsevski, Dobroljubov), kes nägid kunsti ülesannet elu varjukülgede näitamises ja hukkamõistmises. Kirjanduses avaldusid need põhimõtted kõige selgemini nn. kriitiliste realistide Saltõkov-Stsedrini ja Nekrassovi loomingus, aga ka L.Tolstoi ja Dostojevski romaanides. Kujutavas kunstis peegeldub ajastu kõige selgemini rühmituse ,,Peredviznikud" töödes. Repini, Surikovi, Kramskoi jt. ajaloolised monumentaalmaalid olustikumaalid ja portreed ( näit. Surikovi
natuke. Ta teeb kõike pealiskaudselt. Pansin on ametnik, tal on teatud põlglikkus venelaste suhtes. T püüab ennast läänlasena eraldada sellistest inimestest. T arvab, et peab olema küll orientatsioon lääneeuroopa kultuurile, kuid peab ka austama seda, mis on vene enda kultuuris. 1860. ilmub romaan ,,Eelõhtul". Sovremenniku toimetuses hakkavad kaastööd tegema kaks meest, kes on revolutsioonilise-radikaalse idee pooldajad. Need on Tsernõsevski ja Dobroljubov. T on keskne kuju, ta hakkab kaastööd tegema kui kirjanduskriitik, aga ta muutub vene radikaalide liidriks. Tema arvab, et elu Vm-l on vaja muuta revi abil. Temast saab vene noorte silmis väga radikaalne ja populaarne kuju. 1858. aastal kirjutab Tsernõsevski artikli ,,Vene inimene randevuul (rendez-vous)", milles räägib sellest, et aadelkond on üleliigsed inimesed, keda pole ajaloolises protsessis enam vaja. Nad ei suuda midagi ära teha, nad ei ole teoinimesed
annaabi.ee 
